Issand usaldab meid

Paast ja kannatus avavad südamesilmad nägema vaimuilma kogu reaalsuses, tundma head ja kurja sel määral, kui meiesuguste jaoks on antud. Kohe esimesel paastuaja pühapäeval peame altari lektsiooniks oleva loomisloo kaudu tunda saama mao kui saatana kavalat kurjust. Heebrealastele kirjutatud kirjas näidatakse meile aga Jumala Poega kui tõelist ülempreestrit, kes oskab mõista meie kannatust ja valu ning on meiesugustele avanud tee armu aujärje ette.

«Siimon, Siimon, vaata, saatan on väga püüdnud sõeluda teid nagu nisu! Aga mina olen sinu pärast Jumalat palunud, et su usk ei lõpeks. Ja kui sa ükskord pöördud, siis kinnita oma vendi!» Peetrus ütles talle: «Issand, ma olen valmis minema sinuga niihästi vangi kui surma!» Jeesus aga ütles talle: «Ma ütlen sulle, Peetrus, kukk ei laula täna enne, kui sa oled kolm korda salanud, et sa mind tunned!»

Lk 22:31–34

Paast ja kannatus avavad südamesilmad nägema vaimuilma kogu reaalsuses, tundma head ja kurja sel määral, kui meiesuguste jaoks on antud. Kohe esimesel paastuaja pühapäeval peame altari lektsiooniks oleva loomisloo kaudu tunda saama mao kui saatana kavalat kurjust. Heebrealastele kirjutatud kirjas näidatakse meile aga Jumala Poega kui tõelist ülempreestrit, kes oskab mõista meie kannatust ja valu ning on meiesugustele avanud tee armu aujärje ette.

Samasugune tervikpilt avaneb pühapäeva evangeeliumis, kus Jeesus annab Peetrusele teada nii saatana kavalast nõust kui ka Jumala tagasiootavast ning armastavast isasüdamest.

Saatan sõelub meid kõvasti nagu nisu. Sõelumiseks on kirikuajaloos nimetatud koguduse jaoks rasket proovilepanemisaega, milles vahest üksnes kõige ustavam püsima jääb. Samas on kirik sellistel kannatamisaegadel sisemiselt kõige puhtam. Saatana olemus aga ilmneb selles, et kõigepealt ta meelitab ja õhutab patule, pärast saab aga võimaluse süüdi mõista need, kes proovile vastu ei pidanud.

Issand pidas vajalikuks enne suurt algust teada anda, et Peetrus, kellele Issanda enda antud nimi tähendab Kaljut, langeb rängasti. On märkimisväärne, et eelseisvast jumalasalgamisest kuuleme Issanda enese käest. Siin väljendub Jumala suur hool ja armastus, nii on turvaline. Ega olekski võimalik vastupidine, et langemine oli minu viga ja Jumala taasleidmisega pean ise hakkama saama. Me jääme Tema peopesale ka siis, kui seljaga Issanda poole seisame. Õieti õnnestubki seljakeeramine üksnes meie arvates. Minu usule on olnud kosutav mõelda ainujumalausust nii, et olen kui väikene laps isa süles, kord tutistab, siis jälle silitab seesama isakäsi. Kord peksan kõigest jõust ja etteheiteid karjudes isale rusikatega vastu rindu ning järgmises pildis jään väsinuna tema rüpes magama.

Kõige tähtsamaks saab, et sealt võin end leida ka ärgates. Raske ja mõistmatu ei tule Jumala tahte vastaselt kelleltki teiselt. Meie eesõigus on tunnistada ainult üht Jumalat, kuigi just seda suhet reguleeriva esimese käsu täitmine on sageli kõige raskemaks osutunud. Kuid Jumal ei lase saatanal olla teiseks enda kõrval nii, et inimese pärast käiks heitlus hea ja kurja vahel. Veel ekslikum on üsna sage arvamine, nagu tuleks ka mul asuda kurjaga võitlema ning saada selles lahmimises kuidagi Jumala partneriks Tema riigi kehtestamisel maa peale. Saatan on saanud meelevalla meid sõeluda, kuid ka sel ajal jääme Issanda sülle ning seal antakse meile võimalus ka ärgata, kui Teda usaldades oleme kõik läbinud. Kui meie ukse kinni lööme, siis ainus paik, kus Issandat pole, on siin ilmas meie süda. Aga enne, kui see taas juhtub, on Jeesus meile teada andnud, et Ta palvetab meie pärast.

Järgmisena antakse meile meeldetuletus, kui vähe maksab igasugune inimlik tõotus, olgu see pealegi antud altari ees või käsi Piiblil. Kui laulatatud abielu puruneb või mõne riigi Jumala ees ametivannet andnud president rängalt eksib, siis ei tähenda see veel, et nad algusest peale on oma tõotust silmakirjalikult võtnud. Inimene kavandab, kuid Jumal juhib. Veel vägevamalt jääb kõlama, et Jumala saatmine ning meeleparandusele kutsuv armastus ei katke inimese kui nõrgema lüli altvedamisega. Jeesus, kes ise on olnud inimene ning meie kiusatust ning kannatust kõige paremini tunneb, on just sellepärast andnud iseenda, et meid kõige sügavamast petmisest, äralangemisest ning viimselt surmast läbi kanda.

Vägevaim lohutus ja kinnitus sisaldub aga Jeesuse pöördumise lõpus, enne, kui inimene jõuab oma ülerinnaliste tõotustega Issanda sõnad tühjaks kuulutada. Enne veel, kui meie kannatus ja selle põhjustatud langemine üldse alanud on, annab Ta meile misjonikäsu: pärast kõike seda kinnitada oma vendi.

On hämmastav, kuidas Issand meiesuguseid usaldab. Meie langemine on ette teada, kui Ta meid kõike maailma saadab. Ometi ei ole Ta kellegi teise kui meiesuguste patuste kätte usaldanud oma Sõna ja sakramente. Ega me salgamist ei märka, kukelaul täidab meie südame taas ahastava teadmisega, et see on juhtunud. Issand on aga lubanud olla iga päev meie juures kuni maailma otsani. Mitte kannupoisina meie taga joostes, meie isekaid ettevõtmisi õnnistades, vaid Issandana, Tema töös nõrkenut koju kandes.

Tanel Ots, Jüri koguduse õpetaja