Issand teeb oma tõotust mööda

Jh 9:24–38
Sünnist saadik pime inimene on saanud nägijaks. Jeesus tegi süljest ja maapõrmust muda, võidis sellega pimeda silmi ning saatis ta Siiloahi tiigi äärde silmi pesema. Võib vaid kujutleda, kuidas muutus nägijaks saanu elu või kuidas ta omade keskele tagasi pöördus. See võidurõõm on kahtlemata suurem kui võit valimistel või spordivõistlusel. Kuidas sellist võidutunnet nimetada? Uue elu võit? Võit mineviku üle, võit oma sünnioleku üle? Kõik need nimetused on rohkemat kui vaid muutuse märkimine praktilises elukorralduses. Jumal on Jeesuses murdnud maailma looduslikku korraldusse ja on sündinud ime. Ühe inimese maailm on saanud valgust täis.
Tekst haarab kaks kohtumist ja kaks vestlust. Esimeses kutsuvad variserid nägijaks saanu enda juurde, teises otsib Jeesus nägijaks saanu üles, et küsida temalt erakordselt tähtis küsimus.
Esimene vestlus on algusest peale luhtuma määratud, sest mõlemad pooled on ägedad, dialoog on halvatud süüdistustest ja hinnangutest. Variserid väidavad, et Jeesus on patune, sest ta tervendas hingamispäeval. Värske nägemisvõimega mees imestab, kuidas küsitlejad on nii pimedad ja kurdid, et ei kuule, mis tal ütelda on ega näe Jee­suse teos ja sõnas Jumala tegu ja tööd. Ja isegi kui variseride keskel oli Jeesuse tegevuse suhtes eriarvamusi, on nad üksmeelsed: nende arusaamist mööda patus sündinud mees on nägijaks saanud. See ei saa olla õige asi, tervendaja ei saa olla prohvet, sest korralik prohvet ei rikuks hingamispäeva ja kui too „uus nägija“ julgeb veel ka oma arvamust avaldada, siis selline inimene ei saa kuuluda Jumala valitud rahva ja Moosese jüngrite hulka.
Ja nad heidavad ta välja. Eestikeelne Piibel ütleb eriti rängalt: nad heidavad ta kogudusest välja. Täiesti uuenenud elu on paigast raputatud. Tema, kes on kogenud valguse imet, on äkitselt kui lindprii. Ta on ilma oma vanematest, rahvast, elukorraldusest ja harjumustest. Ta on elanud pimedana kerjates. Nüüd on ta saanud nägijaks ja mis tal on? Vaid nägijakssaamise kogemus. Vaid valgus.
Kui ei juhtuks järgnevat, ei oleks sellel lool suurt mõtet. Aga nüüd on meie ees mees, kellel pole kedagi ega midagi. Ja Jeesus otsib ta üles. Leiab ta. Kus nad kohtuvad? Kas väljaheidetu on šokist üle saanud? Mille järgi nägijaks saanu Jeesuse ära tunneb? Ta ei ole teda ju näinud, ainult ta tegu kogenud ja häält kuulnud. Me ei tea. Meil on vaid nende omavahelise lühikese, aga ülitähtsa vestluse sõnad.
„Kas sa usud Inimese Pojasse?“
Inimese Poeg on nimi, mida Jeesus kasutab enda kohta palju kordi. „Inimese Poeg on hingamispäeva isand,“ ütleb ta. „Inimese Poeg on tulnud teenima ja andma oma elu lunaks paljude eest“, „Inimese Poeg tuleb tunnil, mil te ei arvagi“, ja veel paljudel teistel kordadel kõneleb Jeesus Inimese Pojast, kes on tulnud, et teenida, ennast anda, aga viimaks ka kohut mõista aegade lõpus. Meie võime sellest kõigest raamatutest ja internetist artikleid lugeda, jutlusi ja õppetunde kuulata, aga mida kuulis too nägijaks saanu?
„Kas sa usud Inimese Pojasse?“
Miks Jeesus ei lohuta teda? Miks Jeesus ei kinnita talle, et kõik saab korda? Miks Jeesus ei ütle talle, et ta pole üksi, ega kutsu teda kui usuliselt ja sotsiaalselt kodutuks jäänut enda jüngriks?
Tervenenu vastusest näeme, et ta tahab uskuda, ta on valmis oma usku tunnistama, aga ta tahab aru saada, kellesse või millesse ta oma usu ankurdab. Tema jaoks ei ole küsimus Jumala olemasolus, sest ta on eredalt kogenud Jumala tegu. Ta tahab ausalt vastata, kuidas Jumal tema elus peegeldub.
„Kes see on, Isand? Ütle mulle, et ma saaksin temasse uskuda.“
„Kelle ütlevad inimesed minu olevat?“ küsis Jeesus kord oma jüngritelt (Mk 8:27). Nüüd küsib inimene Jeesuselt: „Ütle mulle, kes on Inimese Poeg!“ Markuse evangeeliumis vastas Peetrus: „Sina oled Messias.“ Ja siin ütleb Jeesus: „Mina olen see.“ Tema ongi Inimese Poeg. Tema ongi see, kes on Jumala juurest tulnud, et teha Jumala tegusid isegi siis, kui on neid, kes temasse ei usu.
Nägijaks saanu kummardab tema ees ja kinnitab: „Ma usun, Issand.“
Meie ajastu kriitiline inimene võib siin küsida, mida too mees siis ikkagi uskus. Kas seda, et Jee­sus oli see, kes ta nägijaks tegi ja kelle Jumala juurest tulemist ta oli variseride ees tunnistanud? Me võime aimata, et nägijaks saanu oli kuulnud prohvetiennustust, mis kuulutab tulijast, kes teeb pimedad nägijaiks, kurdid kuuljaiks ja paneb jalutud rõõmust tantsima. Vahest oli ta kuulnud lootusesõna pimeduses käivast rahvast, kes näeb suurt valgust. Kõige temaga toimunu valguses ei olnud tema rahva prohvetiennustused lihtsalt poeetiline mõtisklus või kaunis metafoor. Ta koges, et see, kes temaga siin ja praegu kõneleb, on kindlus sellest, et meie Issand teeb seda, mida ta teha tõotab. Jee­sus mitte üksnes ei tee Jumala tegusid, ta ON Jumala töö nii sündimises, kuulutuses, ristisurmas kui ka ülestõusmises.
Nägemisest sündinud elu ei ole enam lihtsalt valge, usus sai elu ka kirkust täis. Aamen.

 

 

 

 

Kristi Sääsk,
Suure-Jaani koguduse õpetaja