Issand tahab elada pimeduses

2Ms 17:1–6
Pühapäeva teema on „Jeesus ilmutab oma jumalikku väge“. Kirikukalendris antud tekstikoht toob selle kohta näite Vanast Testamendist: Mooses lööb oma kepiga kaljut. Sellest tungib välja veeallikas ning joodab janust Iisraeli rahvast. Milline näide veel paremini sobiks teofaania ehk Jumala ilmumise rõhutamiseks?
Meil inimestena on erinevad maailmavaated. Kas Jumal on ligidal või kaugel? Näitlikustagem meie mõtlemist paiknevana koordinaatteljestiku x-teljel. Ühe vagaduslaadiga inimesed asuvad sellel teljel kusagil kaugel vasakul. Nad tunnevad, et „Ligidal on Jumal! Keerubidki kiitvad, seeravid ka maha heitvad“ (KLPR 355). Teistega on vastupidi. Nad asuvad nullpunktist kaugel paremal, olles veendunud, et „meie Jumal on taevas, ta teeb kõik, mis temale meeldib“ (Ps 115:3).
Kui Jumal on ligidal, siis ta kipub ühtlasi ka meie hädades süüdi jääma. Küsitakse: kus oli Jumal siis, kui parvlaev Estonia põhja läks? Sellega antakse mõista, et Jumal peaks õigupoolest olema juures ning kui vaja, ilmutama oma jumalikku väge. Jumalat püüavad välja vabandada x-telje kauge parema otsa asukad: „Jumal oli sellel ajal taevas, kui laev uppus! Ta ei pidanudki midagi tegema. Ega tema sellistes kohtades oma väge ilmuta!“ Sellise maailmavaate miinuspool on aga see, et nii muutub Jumal üsna kasutuks. „Kui ta mind ei aita, mis ma tast siis kirikus vaatamas käin? Ju sellest küll on, kui ma korra jõulude ajal ta kojast läbi põikan.“
Mõelgem korraks Jeruusalemma templile. See koosnes eesõuest templi ees, pühast paigast templi sees ja veel eesriidega eraldatud väikesest alast idakaares. Seda nimetati kõige pühamaks paigaks. Seal oli täiesti pime. „Siis kõneles Saalomon: „Issand on öelnud, et ta tahab elada pimeduses.““ (1Kn 8:12)
Ühel hetkel kaob sealt ka seaduselaegas. Nüüd on kõige pühamas paigas ainult pimedus.
Valgusvoo puudumine ning täielik tühjus kõige pühamas paigas eitab seega Jumala siinpoolsust, maailmapärasust. See rõhutab Jumala teistsugusust. Tühjus rõhutab seda, et Jumal on täiesti erinev kõigest siinpoolsest. Meie keeli on ta pigemini mitteolemine kui meile tuttav olemine. Me muidugi arvame temast midagi. Kuid samas on iga selline mõistmine ka eksitav – Jumal ei ole iialgi päris selline kui meie ettekujutus temast. Mitte et ta oleks näiteks halb, kui me mõtleme, et ta on hea. Vaid Jumala headus lubab imelikul kombel ka palju halbu asju juhtuda. Ilma et halvad asjad sellepärast veel teda halvemaks teeksid. Jumal on palju suurem, kui meile iial pähe mahub.
Kui me kuidagi peaksime püüdma Jumalat kujutada, siis on seda kõige õigem teha mitte olevate asjade läbi, vaid tühjuse abil. Siinilmas puuduva abil. „Ta ei ole siin. Ta on üles tõusnud.“ Nii ütles tühjas hauas olnud ingel jüngritele, kes Kristuse surnukeha otsima tulid.
Meil läänemaailma inimestena on raske mõista tühjust, pimedust ja mitteolemist. Kuid ida mõtlemises on need elu loomulikud osad. Ja meilgi on võimalik seda mõista idamaise võrdluse abil.
Mitteolemine on otsekui tühjus vankriratta rummus. Kui rumm oleks seest täis, siis ei saaks ratast panna vankri telje otsa. Ratas oleks siis kasutu. Kuid tühjuse olemasolu tema päris keskel ehk südames muudab ta kasutuskõlblikuks.
Nõndasamuti on ka meie jumalapildiga. Meil võib olla väga kindel ettekujutus sellest, mis peaks Jumal siin ilmas ja meie elus ära tegema, et meie tema kätt näeksime. Siis oleme kindlasti eksiteel. Rattarumm on täis. Täis meie enda kinnisideid, veendumusi ja püüdu Jumalat ennast mööda meie poolt mahaseatud rööpaid „sõitma“ sundida. Sellisena on jumalapilt kasutu. Kõlbmatu tegelikkuse peegeldus.
Tänapäeval on isegi ärimaailmas hakatud mõistma tühjuse tähtsust. Bolti ärimudel on mõeldud nii, et neil endal ei peaks olema ühtegi taksot. Airbnb-l ei ole enda omanduses mitte ühtegi korterit. Facebook on üles ehitatud sellele, et neil puudub enda loodud sisu. Tühjuse täidavad kasutajad.
Ka kirikus peame olema ettevaatlikud, et me ei täidaks kõige pühamat paika supijagamise, kontsertide, arhitektuuri ning seltskonnaeluga. Sinna peame jätma ruumi, mis on ainult Jumala jaoks. Tühjuse. Pimeduse. Olematuse. Aja üksiolemiseks.
Jumal elab küll põhiliselt taevas – nii võime üsna tõepäraselt öelda, et siin maa peal ringi vaadates me teda ei näe. Meie jaoks ei ole teda siin olemas. Samas on ta alati olemas potentsiaalina. Nähtamatult. Nagu meie majanaaber õhukese kipsist seina taga. Ta võib oma vabal äranägemisel avaldada oma jumalikku väge. Ilma et meie sinna midagi teha saaksime. Me ei saa teda kohale meelitada ega sundida. Ainult paluda saame. Ja Jumal tuleb tavaliselt ootamatult ning võib meie asjakorralduse oma teoga segamini pöörata. Elu näitab, et ainult nii saame välja oma mugavusest ja võtta uue suuna. Aamen.

 

 

 

 
Aare Luup,
Peeteli koguduse õpetaja

---

Selgitus
Tähelepanelik lehelugeja juhtis toimetuse tähelepanu sellele, et 8. jaanuari lehes tsiteeris Jaanus Jalakas jutluses ilma viitamata suures ulatuses Jüri Bärgi jutlust 2. pühapäevaks pärast jõule, mis on avaldatud jutlusekogus „Hoida ja harida“ (Tallinn 2005, lk 61–63).