Issand on oma rahvale andnud erilise õiguse

Issand ütles: «Hädakisa Soodoma ja Gomorra pärast on suur ja nende patud on väga rasked. Seepärast ma lähen alla ja vaatan, kas minuni jõudnud kisa kohaselt on nad teinud kõike seda või mitte. Ma tahan seda teada!» Aabraham jäi veel seisma Issanda ette. Ja Aabraham astus ligi ning ütles: «Kas tahad tõesti hävitada õige koos õelaga? Vahest on linnas viiskümmend õiget? Kas tahad siis need hävitada ega taha paigale andeks anda nende viiekümne õige pärast, kes seal on? Jäägu sinust kaugele see tegu, et tapad õige koos õelaga, et õigel käib käsi nagu õelalgi! Jäägu see sinu poolt tegemata! Kas kogu maailma kohtumõistja ei peaks tegema õigust?» Ja Issand ütles: «Kui ma Soodoma linnast leian viiskümmend õiget, siis annan nende pärast andeks kogu paigale.» Aga Aabraham kostis ning ütles: «Vaata, ma olen nõuks võtnud siiski Issandaga rääkida, kuigi olen põrm ja tuhk. Vahest puudub viiekümnest õigest viis? Kas tahad siis nende viie pärast hävitada kogu linna?» Ja tema vastas: «Ma ei hävita, kui leian sealt nelikümmend viis.»
1Ms 18:20–21,22b–28

Aabraham on saanud tõotuse ja Jumal teab, et ta täidab oma lubaduse. Seepärast annab Jumal talle teada, millised päevad ootavad Soodomat ja Gomorrat ees. Kaks inglit läksid kontrollima olukorda ja leidsid selle olevat väljakannatamatu. Issanda inglid teatasid Lotile, et Issand on neid läkitanud seda paika hävitama, sest hädakisa nende pärast on Tema ees suur. Lott oli selle paiga endale ja oma perele valinud elupaigaks just sellepärast, et elu oli seal hea ja sissetulekud suuremad kui ümbruskonnas. Elu kulges tõusujoones ja kõik tundus korras olevat.
Tõenäoliselt oleks taoline ettekujutus sealsest elust kujunenud ka Aabrahamil, aga ta sai teistsugust teavet. Mõistmaks, mis selle maailmaga sünnib, on vaja seista Jumala ees. Aabraham seisiski ning märkas Soodoma ja Gomorra kohale tõusnud pilvi. Nüüd ta seisab Issanda ees, palub ja palvetab nende linnade pärast. Me ei tea, kas Soodomas ja Gomorras oskas keegi arvata, et kusagil palvetab Jumalalt õnnistuse saanud mees selle maailma eest.
Jumalasõna ütleb, et kõik on pattu teinud ja Jumala aust ilma. Jumala ees selguvad paljud asjad, mida siin selle maailma kodanikena pole võimalik kogeda. Kahjuks ei ole me inimestena võimelised saama maailmast õiget ja täiuslikku pilti. Ettekujutus ümbritsevast tekib ajalehtede, raadio, televisiooni, arvuti vahendusel ja teiste inimestega suhtlemise kaudu. Õigesti mõistame maailma ainult siis, kui seisame Jumala ees.
Kirik on paljudele inimestele lihtsalt hoone, osale ajaloomälestis, millega olid seotud nende vanemad ja vanavanemad. Väheste jaoks on ta pühakoda, kus võib kogeda rahu ja midagi ebamaist, sest sellega ollakse harjutud. Räägitagu kirikus pealegi, et see maailm kulub ja käriseb nagu vana kuub ja et meil ei ole siin jäädavat paika, vaid me otsime tulevast ning ootame oma Issandat Jeesust Kristust. Selles maailmas ei mõisteta, et on olemas vaid üks sild, millest tuleb üle minna ja mitte luua siia maailma igavest kodu. Meil tuleks ehitada hoone kaljule, mis on Jeesus Kristus, siis jääb see püsima kõikidel aegadel.
Vaatame ringi ja püüame hoomata sündmuste käiku. Kui miski jääb arusaamatuks, püüame leida vastuseid kõikvõimalikest allikatest, kuid siiski ei saa me täpset ettekujutust, sest oleme ise nende sündmuste sees. Mõni kuu tagasi rääkisin pikalt ühe inimesega, kellel olid tekkinud tõsised probleemid, kuidas eluga edasi minna. Paljuski oli tema muredes süüdi juhuste kokkulangemine. Samas oli kõik alguse saanud ta enese käitumisest ja ümbritseva majandusolukorra muutumisest. Tekkisid rahalised raskused, mis omakorda tõid kaasa lahkhelid perekonnas.
Tema oli viimane, kes sai aru, et elu veereb allamäge. Sõbrad ja tuttavad mõistsid, et lood on halvad, ainult tema ise mitte. Alati ei aita murede lahendamisel oma elukogemus. Abikäe peaksid ulatama eelkõige sõbrad ja pereliikmed. Ma ei tea, kui palju oli see inimene enne minuga kohtumist pöördunud palves Jumala poole, aga pärast vestlust palusime koos. Me võime julgelt palvetada ka nende asjade eest, mis on ainult Jumalale võimalikud. Pole olemas nii suurt muret, mis oleks Tema jaoks lahendamatu, peame lihtsalt leidma endas julguse palvetada suurte asjade pärast.
Meie elus, palvetes ja palvete läbi sünnib selles maailmas alati midagi. Vajame siirast ja puhast usku taevasesse Isasse, kelle käes on kõik võimalik. Jumala teed on imelised, Ta andis lahenduse ka selle mehe probleemidele. Nüüd on tema mure möödanik ja eesolevad päevad päikest täis.
Issand on oma rahvale andnud erilise õiguse ja ülesande palvetada iga üksiku inimese ja ka kõikide, see on kogu maailma eest. Meil on ju üks eestpalvetaja Jumala ees – Jeesus Kristus. Võime julgelt elada ja vaadata lootusrikkalt tulevikku ka siis, kui tunneme oma vigu ja puudusi. Meie enesekindlus, julgus ja rõõm peituvad usalduses Jeesusesse Kristusesse, olgu Tema õnnistus alati meiega.
Aamen.

Ants Kivilo,
Vändra koguduse õpetaja