Issand on meiega ka rõõmupäevadel

Jh 2:1–11
Pühakirjatekst Kaana pulma looga võimaldab meil välja lugeda mitut meie elu puudutavat vaatekohta. Tähelepanelikule lugejale kirgastub mõnigi oluline elutõde, mis on perekonnaelus tähtis.
Läinud koos jüngritega Kaana pulma, on Jeesus andnud tunnistuse sellest, kui kõrgelt ta hindab abielu ja perekonda. Oma tähendus on sellelgi, et Jeesuse tegu pulmas oli esimene tunnustäht, millega ta avaldas oma jumalikku kirkust. See näitab, et inimese elu olulisemad väärtused kujunevad abielus, kodus ja perekonnas. Jeesusele on abielu ja perekond taevase Isa antud väärtus, mis ei kuulu elu kõrvaliste nähtuste hulka.
Pulmapeo täies hoos olles tuleb puudus veinist. Ei ole midagi piinlikumat idamaa lahkuse juures sellest, kui peremehel tuleb külalisi võõrustades millestki puudus. Kui Maarja Jeesuse tähelepanu sellele juhib, käsib Jeesus pärast lühikest sõnavahetust täita kuus suurt kivianumat veega. Enesele ja imeteole tähelepanu pööramata laseb ta veel veiniks saada. Ilmnes, et sel viisil saadud vein oli maitselt parem kui senijoodu.
Mõelgem sellele, et Jeesus tegi veest veini ainult pühitsemisväärse sündmuse (pulma) puhul, kus ta nägi, et see kellelegi paha ei teinud. Viina kui kanget alkohoolset jooki tol ajal ei tuntud, viinamarjadest kääritatud lahja vein kuulus aga loomuliku osana lõunamaalase peolaua juurde.
Pühakirjas pole kuskil öeldud, et viina või veini tuleb võtta iga päev, kuni kaob meel ja mõistus, kuni kurjus ja tüli koos muude pahandustega maad võtavad. Sellepärast on asjatu Kaana pulmaloost või mõnest teisest kirjasõnast otsida õigustust alkoholi liigtarbimisele.
Kaana pulmalooga seoses peab mainima, et Jeesuse sõnavahetus oma emaga suunab meid teatud usuliste tõekspidamiste juurde. Kui Jeesuse ema ütles: «Neil ei ole enam veini,» vastas Jee­sus: «Mis on sul minuga asja, naine? Minu tund ei ole veel tulnud.» Jeesuse öeldud vastuses on selgelt mõista antud, et ema tema tegevusse end ei segaks, teda mõjutada ning juhtida ei püüaks.
Sest Jeesus on nüüd juba tema ise. Ta tunnetas oma jumalikku missiooni. Arvestagem, et Kaana pulm peeti pärast Jeesuse ristimist Jordanil. Jee­sus ei vajanud eestkostjat või vahendajat enese ja inimeste vahel. Ta nägi isegi, et pulmas oli veinist puudu, ta teadis ka hästi, mida teha ja millal selleks õige aeg on. Kui ta ütles: «Minu tund ei ole veel tulnud», siis tunni all on mõeldud Jeesuse surma ja tema kirgastumist ülestõusmises. See siiski ei tähendanud tunnustähe tegemisest keeldumist.
Loo lõpusalmis öeldakse, et selle tunnustähega avaldas Jeesus oma kirkust nõnda, et jüngrid jäid temasse uskuma. Selles paistabki peituvat kogu loo teravik. Jeesus näib muutvat vee veiniks mitte ainult sellepärast, et päästa pulmakorraldajate au ja vältida peo lõppemist, ning isegi mitte sellepärast, et ema palus seda teha. Ta teeb oma imeteo selleks, et panna oma kahtlevad ja kõikuvad jüngrid uskuma temasse kui Jumala läkitatusse. Küllap see oli jüngrite ja muu pulmarahva jaoks ime, mis ehmatas kaineks. Üks kirikuisa on öelnud, et Kaana pulma vein on vein, millest me praeguseni oma armulauaveini ammutame.
Jeesus ei käskinud Maarjal teenritele öelda, et nood täidaks kivianumad veega, vaid ütles seda ise. Siitpeale annab Jeesus selgelt mõista, et Maarjagi on siit maailmast ja vajab Jeesuse lunastust nagu kõik surelikud. Nende kirjakohtadega on vastus antud neile, kes katsuvad Maar­ja kaudu Jeesusele läheneda ja temalt enesele õnnistust ja armu paluda. Sellisele jumalaema probleemi käsitlusele juhivad dr Martin Luther ja meie kiriku usutunnistuskirjad.
Veel üks oluline seletus on Kaana pulmaloo kaudu meile antud: Issand on meeleldi ka seal, kus on siiras rõõm, naerusuine noorus ja kus inimesed on inimesed selle sõna parimas mõttes. Issand on meiega ka rõõmupäevadel, kui me teda nendest osa võtma kutsume või palume. Siin võime ära tunda õpetuse, et igaühe jaoks on tähtsaim see, kas rändame läbi elu oma õnne ja valuga üksinda või talitame nõnda nagu see noorpaar Galilea Kaanas, kelle pulma ka Jeesus ja ta jüngrid olid kutsutud. Igal juhul on Jeesuse tulek rõõmu ja rahulolu allikas.
On ju nõnda, et kus Jumal puudub, olgu abielus, perekonnas, kodus, seal puudub põhialus tõeliseks püsivaks õnneks. Kus Kristus ja ta kirik on eemaldatud, seal pole tõelist armastust. Kunagi ei abiellu kaks täiuslikku inimest, vaid kaks inimest oma vigade ja puudustega. Ja on Jumala armu suur ime, et meie Õnnistegija on võimeline sellisest materjalist looma kooskõlalisi abielusid ja õnnelikke kodusid.
Mis inimestele on võimatu, saab võimalikuks Jumala armastuse ja tema elu uuendava väe läbi. Kuid ärgem unustagem, et see ei sünni iseenesest, vaid teostub seal, kus meie elu kohta kehtib päevast päeva ja aastast aastasse: «Ka Jeesus ja ta jüngrid olid kutsutud …»

 

 

 

 

Helmut Mõtsnik,
emeriitõpetaja