Issand on lähedal

Mt 1:18–24
Neljas advendinädal on inimeseks sündimise loo jutustamise aeg. Matteuse jagatud lugu saab eluliseks ja tähendusrikkaks loo jutustajale ja ka kuulajale kui tõelise elu lugu. Jutustust edasi andes muutub see lähedaseks ja pole enam võõras. Oskus teistmoodi näha ja vastuvõtjana tabada loo tuuma tähendab oskust minna loo sisse, siis pole enam võõristust ega võõrandumist.
See advendipühapäev – Issand on lähedal – on pühendatud Jeesus-last ootavale Maarjale. Maarja lapseootus ja meie rahva jõuluootus kuuluvad kokku. Sellel advendinädalal algab jõuludeks valmistumise viimane ajajärk. Elavaks saava sõna vastuvõtmiseks tuleb inimestel end ette valmistada. Igal lool on eellugu ja kui lugu hakkab meis elama, on see osake elulugu. Evangelist justkui ruttab sündmustest ette ja alustab eleva tuhinaga loo jutustamist: Jeesuse Kristuse sündimisega oli nõnda.
Püha on väljaspool inimese ja argise päeva piiri ning meie ajas tõeliseks saamiseks on vaja ruumi, kuhu püha mahuks, olgu öös või unes või kihlatud Maarja sees lapsena. Pühadus on paratamatus või and, oleneb, kes kuidas näeb. Mõni viitsib vaid vaadata või kuulata vilksamisi, tähelepanu pööramata, justkui möödudes ning välimuse ja pinnapealsuse järgi, sest lugu ise on lihtne. Kas advendis ja jõulude eel peab pühadus särana igaühele kaugele paistma? Ei pea, ning kui sul on mõttes püha teekond ja tunned, et Issand on su lähedal, siis kui keegi sulle sandisti ütleb või teeb, siis mõtle selle sõna algsele tähendusele, see ongi püha.
Uut moodi nägemise ja äratundmisega tahab evangelist meile edasi anda Kristuse sünni loo, nagu see tõesti oli. See on ühest küljest nii lihtne lugu, et selge lapselegi, teisest küljest aga lugu Jumala sünnist. Kristuses on omavahel ühendatud «juba olnu» ja «veel mitte olnu», nii on iga advent ainukordne, sest tähendusrikkus annab oskuse, kuidas seda mõista.
Jumala tundmist pole võimalik ainult sõnadesse, piltidesse või helidesse panna, see on midagi hästi palju enamat, ja ruumi vastuvõtmiseks saab inimene vaid ise teha. Ootusaeg ei ole ainult selle meenutamine, mis kunagi toimus, vaid Kristuse taastuleku ootus. See on uus algus, mis ütleb, et meis on veel olemas usku Jumalasse, armastus ligimese vastu ja lootust kõike seda tunda.
Muistse aja inimesed nägid Jumala märke nii taevalaotuses ja pühades kirjades kui ka unenäos, sellest kõneleb ka meie tänane kirjasõna: kas oled taibanud, et Jumal astub ajalukku ja sündima hakkab see, kelle kaudu Jumal ilmutab oma suurust. Nõnda kirjutab laulik 19. psalmis: «Taevad jutustavad Jumala au ja taevalaotus kuulutab tema kätetööd. Päev peab päevale kõnet ja öö kuulutab ööle Jumala tarkust. Ei ole see kõne ega sõnad, mille hääl ei kostaks. Üle kogu ilmamaa käib nende kõla, maailma otsani nende sõna.» (Ps 19:2–5a)
Advendiootus saab lähedaseks, sest ootusesse saab külvata lootust. Ettevalmistus justkui suurendab seda võimalust, et kõike annab muuta ja tähendusrikkaks teha. Advendiaeg on inimesi kokku kutsuv. Teisalt aga on siin alati peidus midagi uut ja lootustandvat – tänast, et me oleme võimelised muutuma paremaks, hoolivamaks.
Oleme kutsutud ime tunnistajateks, osates mõista jumalikku sekkumist meie ellu, ega heida kõrvale teist inimest, kes on seda sama Jumala ootuse teed käimas. Ka Joosepile on antud selles loos palju suurem ülesanne ja tähendus, kui ta ise oli oodanud või mõista oskas. Alati ei taipa me, milleks miski on sündimas. Kuid kindel on, et pole olemas ühtegi, kellele Jumal ei oleks loonud ta oma aega, oma kohta, ja kui ta kohtub sinuga, siis on see õige aeg ja paik teisele teelisele.
Need nädalad lähevad valmistudes mõistma justkui tabamatut imet, mis on Lunastaja sünd maailma ja meie südamesse. Jesaja kuulutab juba ammu enne, et kui see saab juhtuma, siis on see ära tuntav: «Kuulge ometi, Taaveti sugu! Ons teil veel vähe inimeste vaevamisest, et te ka mu Jumalat vaevate? Sellepärast annab Issand ise teile tunnustähe: ennäe, neitsi jääb lapseootele ja toob poja ilmale ning paneb temale nimeks Immaanuel.» (Js 7:13–14)
Käes on palve aeg, et avada värav, mille kaudu Jumal saaks meiega kõnelda. Reformaator Jean Calvin on ütelnud, et maailm on Jumala kirkuse näitelava – theatrum gloriae Dei, kuid oskus kirkust ära tunda on vahest raskemgi kui arvame. Palve on võti Jumala riiki ja selle mõistmiseks tehakse ruumi endas, see on vaikuse ja süüvimise aeg. Aeg, millal õpime rahu tegema iseendaga, ligimeste ja Jumalaga, annab meile aimust tabamatust imest, mis on ülem kui inimmõistus – Jumala armastusest. Mäejutluses on Jeesus ütelnud: «Õndsad on rahunõudjad, sest neid hüütakse Jumala lapsiks.»

 

 

 

 

Arho Tuhkru,
Tallinna toomkoguduse õpetaja