Issand ei jäta meid üksi

Aga nemad tulid kohe pärast sünagoogist lahkumist koos Jaakobuse ja Johannesega Siimona ja Andrease majja. Aga Siimona ämm lamas voodis palavikus. Ja otsekohe räägiti Jeesusele temast. Ja Jeesus astus ta juurde, võttis tema käest kinni ja aitas ta üles. Ja palavik lahkus Siimona ämmast ning ta teenis neid. Aga õhtu jõudes, kui päike oli loojunud, toodi Jeesuse juurde kõik haiged ja kurjast vaimust vaevatud; terve linn oli kogunenud maja ukse ette. Ja ta tervendas paljusid, kes põdesid mitmesuguseid haigusi, ning ajas välja palju kurje vaime ega lubanud kurjadel vaimudel rääkida, sest need teadsid, kes ta on. Ja vara hommikul enne valget tõusis Jeesus üles, väljus ning läks tühja paika ja palvetas seal. Ja Siimon ja ta kaaslased ruttasid talle järele ning leidsid ta. Ja nad ütlesid talle: «Kõik otsivad sind!» Tema aga ütles neile: «Läki mujale, naaberküladesse, et ma sealgi kuulutaksin, sest selleks olen ma tulnud!» Ja Jeesus käis läbi kogu Galilea, jutlustades sealsetes sünagoogides ja ajades välja kurje vaime. 
Markuse 1:29–39

Albert Camus’l on romaan pealkirjaga «Langus». Teose peategelane ütleb seal: «Märkasin, et alati, kui olin järjekordse pimeda üle tänava aidanud, kergitasin ühtlasi kaabut. On pikemata selge, et see žest ei olnud määratud abistatule, kes seda kuidagi näha ei võinud. Aga kellele siis? Publikule, muidugi mõista.»
Ilmselt on kõik inimesed suuremal või vähemal määral edevad ning soovivad tunnustust ja au. Võime aga olla päris kindlad selles, et Kristus ei teinud kunagi ühtegi oma tegu ainuüksi sellepärast, et pakkuda «publikule» etendust ja sensatsiooni. Muidugi oleks see üsna inimlik – nautida inimeste tunnustust, lugupidamist ja austust. On inimlik muganduda ja jääda loorberitele puhkama. Aga see ei olnud Kristuse tee. Tema liigub aina edasi.
Markuse evangeeliumi järgi kutsub Kristus oma avaliku tegevuse alguses endale esimesed jüngrid, ajab inimesest välja rüveda vaimu, teeb terveks Siimona ämma ja teisi abivajajaid. Seda on ühe päeva kohta päris palju. Järgmisel päeval, vara hommikul, tõuseb Jeesus üles ja läheb tühja paika ning palvetab seal.
Ta tahab olla üksi. Tal on vaja palvetada ja mõelda. Kristus tuli kuulutama Jumala riiki ja selle evangeeliumi, millega kaasnevad imeteod. Kuid tundub, et rahvas vaid imesid märkabki. Inimesed saavad süüa, tervist ja loodusimesid ning seepärast nad Jeesust otsivadki. Evangeeliumi tunnistuse kohaselt tahtis rahvas Jee­suse vägisi kuningaks teha. Ilmselt ka sel põhjusel on ikka juttu sellest, kuidas Kristus tõmbub aeg-ajalt eemale, üksindusse – palvetamiseks ja järelemõtlemiseks. Tõelise inimesena olid Tal kindlasti ka omad kahtlused ja sisemised heitlused. Seda lasevad aimata mitmed evangeeliumide kirjakohad, mille kõige eredam, aga ka kõige vapustavam näide on kindlasti palveheitlus Ketsemani aias – Ta palvetas külmal lõunamaa ööl, aga Tema palgeilt langesid rasked higipiisad ja need olid nagu verepisarad.
Eks me inimestena sarnane kõik selles osas Kristusega. Eks ole ju meiegi oma kannatustes ja muredes vahel täis küsimusi ja kahtlusi. Kas ikka tasub alati rääkida kogu tõtt, nagu seda tegid prohvetid, kes kividega surnuks visati; nagu seda tegi Ristija Johannes, kellel pea maha raiuti; nagu seda tegi Jeesus, kes roomlaste ristipuule poodi? Hoopis lihtsam oleks ju teha kompromisse, minna kuldset keskteed. See on hea, kui meil aeg-ajalt tekivad sellised küsimused. Ei saa elada ainuüksi emotsioonides, mõtlema peab ka.
Peaksime mäletama oma emotsionaalset vaimustust ning innustunud rahvahulki mõni aeg tagasi. See vaimustus kipub sageli tegema kannalt täispööret. Ja kõrvaltvaataja võib küsida: milleks see rahvas vabadust tahtis, kui ta nüüd vabana elada ei oska? Vahest kujutati seda vabadust ette teisiti ja nüüd, kui ta käes on, pettutakse. On öeldud, et vabadus on inimese rängim koorem. Kui me läheme lihtsalt kaasa kellegi vaimustusega, kuulame suuri ja ülevaid sõnu, aga ei tea, mis peitub sõnade taga, siis varem või hiljem pettume. Pettume ka Jumalas, siis, kui Ta ei täida kõiki meie tahtmisi.
Teoloog Paul Tillich on öelnud, et meie ajastu illusiooniks oli uskuda, et võime manipuleerida ka Jumalaga. Et moodne tsivilisatsioon võib võita ja ületada lõplikkuse, patu ja kannatuse ning tuua kindlust meie ellu. Edu ja areng näis olevat võitnud traagika. Kuid peaaegu läbi kogu selle sajandi sai inimkond hoope, mis purustasid selle pettepildi, ajades meeleheitele ja masendusse need, kes püüdsid muutuda maailmakorra jumalaiks ja paradiisi maa peale tuua.
Kristus ei jäänud ühe küla «imetohtriks», nagu seda ehk seal sooviti. Ei täitnud Jeesus hiljem Sebedeuse poegade palvet. Pettunud Emmause jüngrid ütlesid: «Ent meie lootsime tema olevat selle, kes Iisraeli rahva lunastab.» Evangelist Johannes tunnistab, et kui Jeesus oli selgitanud oma tegelikku ülesannet, siis «sellest ajast läksid paljud tema jüngrid ära ta järelt ega kõndinud enam temaga». Kristus nägi sellist olukorda kindlasti ette ja õpetas oma jüngreid paluma: «Sinu tahtmine sündigu, nagu taevas, nõnda ka maa peal.»
Kui me tõrkumata usaldame end Tema tahtmise hooleks, ümbritseb Tema meid oma ligiolekuga. Issand ei jäta meid üksi, kui hakkame käima Tema tahtmise teed. Ta kulgeb ise meie ees ja juhib meie samme jälgedes, mida Ta ise meile kord ette on käinud. Ehk on meie elus sel juhul ka vähem kibestumusi, pettumusi ja täitumata jäänud lootusi. Selle asemel võime kogeda usku, mis maailma ära võidab; rahu, mis on ülem kõigest mõistmisest, ja rõõmu, mis on jäädav.

Andres Tšumakov,
Käru koguduse õpetaja