Isikupära aitab tagada tulevikku

7. oktoobril kogunesid lastekaitse ja ohvriabitöötajad, pedagoogid, politseiametnikud, vabaühendused jt – kokku 29 inimest Tallinnasse ümarlauale rääkima ohustatud lapsest.

Ümarlaud kandis pealkirja «Laps kui ohver versus ohverdatud laps» ja selle korraldasid MTÜ Peeteli Sotsiaalkeskus ja MTÜ Kuriteoohvrite Toetamise Ühing Ohvriabi. Ümarlaua moderaator oli Ohvriabi juhatuse esimees Avo Üprus, ürituse avas Põhja-Tallinna linnaosa vanem Sirje Potissepp.

Ümarlaua korraldamise tingis laste ja noorte kuritegevuse muutumine julmemaks, kusjuures kasvanud on tütarlaste osakaal. Eestis kasvab umbes 300 000 last ja nendest elab vaesusriski grupis või vaesuses 47,8%. Nende laste elus on palju riske: nad ei saa vajalikke õpikuid, nad on pesemata, et kooli minna. «Aga neid ei märgata, järelikult ei hoolita,» ütleb Avo Üprus.

Igal aastal langeb põhikoolist välja keskmiselt 1000 noort, põhihariduseta noorte osakaal on riigikontrolli andmetel 17–24aastaste hulgas 10 000.  See aga tähendab, et noorel puudub edasiõppimise võimalus, ta ei leia tööturul rakendust ja kokkuvõttes on toodetud ennast ja teisi kahjustav inimene.

Laps kui ohver

Avo Üpruse sõnul oli ümarlaua peateemaks see, et noored ei teeks haiget ei endale ega teistele ja et see ei ole ainult kuritegevuse, vaid laiemalt vaimse tervise teema ja sellest välja kasvava vaimse, füüsilise ja seksuaalse vägivalla teema. Oskamata olukordi hinnata või mõjutada, langevad inimesed kellegi, iseenda või asjaolude ohvriks.

Põhjusena tõi Üprus välja hoolimatuse, ei märgata inimest inimese kõrval ja ei olda valmis aitama, mõistmisest rääkimata, teiseks kolmekordse vaesuse: vaimse, hingelise ja materiaalse. Ümarlaual toodi välja, et kuigi oleme Läänemere regioonis kõige kiiremini arenev riik ja majanduskasv oli 7,2% ja riik plaanib 2 miljardi krooni ulatuses lisaeelarvet, on sel arengul oma hind – lapsed. Meie kohus peaks olema tagada nende tulevik.

Riik on aga laste arenguks pakkunud liiga vähe, nii rahaliselt kui ka variantsuselt. Iga laps on erinev ja vajab erinevat lähenemist. Riigil on aga vanemliku hoolduseta lastele pakkuda vaid suuri lastekodusid või muu asendushooldusena kolme erikooli. Näiteks Tapa venekeelses erikoolis on 40% õpilastest juba võetud kriminaalvastutusele. Kuidas aga peaks selles koolis hakkama saama 9aastane poiss, kes ei käi koolis?

Ei monopolidele

Seminaril jõuti ühesugusele ettepanekule, et suured lastekodud kui monopolid tuleks lõhkuda ja mõelda era- või kiriku lastekodudele ja rehabilitatsiooniasutustele, milles lapse või noore ülalpidamine võib olla küll kallim, kuid laps on veel kallim. Et senini kehtiv erikoolide süsteem ei kõlba ja on vaja rohkem erinevaid ja väiksemale sihtgrupile suunatud eri õppeprogrammiga koole, kinnitasid Üpruse sõnul ka haridusjuhid.

Haridus- ja teadusministeeriumi peaspetsialist Mart Kõrre leidis, et Eestis on vaja 7 erikooli, Üprus hindas vajaduse 8-le. «Erinevate inimeste ühesugune kohtlemine on sigadus, ühtmoodi kohtlemine võtab noortelt nende tuleviku,» oli Üpruse seisukoht.

Ümarlaud kavatseb ka edaspidi samal teemal koguneda.

Rita Pokk