Iseloomu sarnasus ületab kogukondliku erinevuse

Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves pidas 21. novembril toimunud konverentsil «Erinevad mälud – ühine tulevik» ettekande, mille põhjal avaldati 22. novembri Päevalehes essee pealkirjaga «Igaühest ei pea saama eestlast».
President Ilves kutsub eestlasi üles mitte kohtlema neid Eestis elavaid inimesi, kelle emakeeleks pole eesti keel, kui «eravajadustega inimesi», kes vajavad erikohtlemist ja eritingimusi, vaid nägema neis «täiesti tavalisi inimesi, meie kaasmaalasi». Ühtlasi soovitab ta nendele viitamisel loobuda ka värdmõistest «muulane».
President leiab, et integratsiooni käigus ei ole vaja ega ka võimalik ühtlustada «kõigi siin elavate inimeste» mõtteviisi ja tundeid nii, et neist kõigist saaksid eestlased. Oma noorpõlve kogemuse põhjal teab president, et inimestel võib olla korraga mitu positiivset identiteeti. President Ilves on elanud ühiskonnas, kus tema rahvuslik identiteet ei langenud kokku elukohariigi identiteediga, mistõttu ta püüdis ühtaegu lõimuda nii kohalikku ühiskonda kui ka säilitada «oma kultuurilist identiteeti». Tema hinnangul võiks sama mudelit kasutada ka Eestis – lõimimise puhul tuleks vähem keskenduda inimese rahvusele ja emakeelele ning rohkem väärtustele, «millel tänapäevane Eesti ühiskond rajaneb».
Umbes kümme aastat tagasi oli Toomas Hendrik Ilves natuke teistsugusel seisukohal. 1999. aastal ilmunud Samuel P. Huntingtoni raamatu «Tsivilisatsioonide kokkupõrge» eessõnas kirjutas ta: «Tõeline integratsioon saab meilgi kestma mitu põlvkonda. Eeskätt aga tuleb üle saada lihtsameelsest arusaamast, et 1500 eestikeelse sõna oskamine ja lihtsustatud kodakondsus võrdub eduka integratsiooniga. Suhtumine riiki, töösse ja eriti seadustesse on eestlaste ja muulaste vahel liiga erinev, mida näitab ka kohutav kogukondlik vahe raskete kuritegude statistikas.»
Ehkki ka toona keskendus Ilves väärtustele, väitis ta, et väärtuseline erinevus eraldab pigem kogukondi kui inimesi. Nii ütles ta, et «neljasaja-aastane marineerimine sellises [luterlikus] kultuurikeskkonnas teeb ka tänapäeva Eesti mitteuskliku ärimehe seadusekuulekamaks ja vastutustundlikumaks võrreldes tema kolleegidega paljudes teistes postkommunistlikes riikides.»
Nüüd räägib Ilves aga pigem sellest, et väärtuste poolest võib mõni eestlane erineda eestlasest rohkem kui etnilisest venelasest. Oma essees kirjutab ta: «Ühised ja jagatud väärtused kaaluvad rohkem kui rahvuslik kuuluvus. Mul on demokraatlikult mõtleva venelase või ukrainlasega palju rohkem ühist kui sallimatu, dogmadesse kapseldunud või suure juhi suunavat kätt ihaleva eestlasega.»
Samas suunas innustab meid mõtlema ka Uus Testament, mis eristab inimesi südame hoiaku ja hinge seisundi põhjal, mitte lähtuvalt välisest kuuluvusest (mees või naine, juut või samaarlane, ori või orjapidaja, rikas või vaene).
Olles aastakümneid kogenud «erikohtlemist» oma nahavärvi tõttu, ütles Martin Luther King 28. augustil 1963 peetud kõnes: «Mul on unistus, et mu neli väikest last elavad ühel päeval riigis, kus neid ei hinnata mitte nende nahavärvi, vaid nende iseloomuomaduste (content of the character) järgi.»
Martin Luther King elas ühiskonnas, kus erikohtlemist rakendati «nähtavale vähemusele». Eestlast ja venelast on aga väliselt sama raske eristada kui HIV-positiivset HIV-negatiivsest või eestlast soomlasest. Seda enam võiks ka meie kujutluseks olla ühiskond, kus kogukondlik erinevus loeb vähem kui iseloomu, südame hoiaku ja väärtuste kokkulangevus.

Alar Kilp