Isamaa ja emakeel

Eeloleval pühapäeval on emakeelepäev ja heiskame sinimustvalge lipu. Emakeelepäeva tähistati esimest korda 14. märtsil 1996 Sonda kooliõpetaja Meinhard Laksi (1922–2008) eestvõtmisel. Juba aasta varem hakkas ta koguma toetusallkirju emakeele kaitseks. Riigikogu kuulutas emakeelepäeva riiklikuks tähtpäevaks 1999. 14. märts valiti emakeelepäevaks eesti esimese kirjaniku Kristjan Jaak Petersoni (1801–1822) sünnipäeva järgi. Petersonil oli eluaastaid vaid 21, aga ta oskas vähemalt 16 keelt. Kirjutamiseks valis ta oma emakeele – maakeele. „Kas siis selle maa keel / laulu tuules ei või / taevani tõustes üles / igavikku omale otsida?“ kirjutas Peterson.

Meie igaühe ülesanne on hoida eesti keelt hääbumast. Nii kaua, kui on inimesi, kes eesti keeles suhtlevad, loevad ja kirjutavad, keel ei kao. On loomulik, et elav ja kasutuses olev keel muutub pidevalt. 

Ma ei näe selles ohtu, vaid võimalust. Keel saab mõjutusi teistelt keeltelt, sõnad tekivad ja kaovad. Nii on see olnud alati. Samas on praegune aeg teistsugune ja ka sõna tähendus on muutunud. Kui varem oli kõigil soov olla positiivne, siis nüüd on soov olla negatiivne. Muidugi COVIDi haiguse kontekstis. Ka inglise keele mõju kõigile keeltele, sealhulgas eesti keelele, on tõsiasi. Kurb on, kui eestlane – eeskätt noorema põlvkonna esindaja – jääb kõneldes või kirjutades hätta lihtsa emakeelse sõna leidmisel või kasutab ingliskeelset vastet. Kahjuks ei ole selline noor ainus erand. Keel kestab seni, kuni sel on kasutajaid. Seega – ehkki meid, eesti keele rääkijaid, on praegu ligi miljon, me päris muretud oma keele kestmise pärast olla ei tohiks. 

Täna on oluline hoida seda, millest kirjutas Kai Vasamäe luuletuses „Isamaa ja emakeel.“

Milline maa on isamaa?
See on maa, kus sündis su isa,
kus sündisid vanaisad
ja vanaisade isad.

Milline keel on emakeel?
See on keel, mida räägib su ema,
mida rääkisid vanaemad
ja vanaemade emad.
Selline keel on emakeel.

Miks meil on isamaa ja isakodu, aga emakeel? Isamaalisus algab kodust. Kodu on see, mis suunab meid, et saaksime oma kodumaad teenida oma emakeeles ja kaitsta oma riiki. Emakeelepäeval on tähtis mulle minu rahvas, riik ja meie heaolu, eriti ka tänasel päeval, kui tervisemure on tõusnud peamiseks hirmuks ja mureks. 

Agu Sisask kirjutas Nõukogude okupatsiooniaja lõpuaastatel luuletuse:

Minu suus on minu emakeel,
ainuke, mis mul on jäänud veel.
Ainuke, niisama nagu hing,
ilma milleta ei oleks mind.

Kui kaob keel, siis kaob ka rahvas. Meil, eestlastel, on mida hoida ja kaitsta. Luterlus, millest pärineb meie kirjakeel, on pannud aluse meie rahva haridusele. Möödunud aastal kirjutasime alla Eesti juubelipiibli koostöökogu lepingu. Eesti keele üheks oluliseks saavutuseks on emakeelne Piibel. Vaatame aastasse 2039, siis täitub 300 aastat esimesest Piibli trükist. Emakeelepäeval kutsun üles toetame meie keele ühe samba, emakeelse Piibli uue tõlke valmimist nii eestpalve, kaastöö kui ka oma annetusega Eesti Piibliseltsile.

 

 

 

 

Tiit Salumäe,

piiskop, Eesti Piibliseltsi esimees