Isa Remery – preester, kes säutsub Jumalast

24. septembril, päev enne seda kui paavst Franciscus Maarjamaa pinnale astus, oli huvilistel võimalus kohtuda Hollandi preestri Michel Remeryga uuekuuelises Kloostri Aidas. Remery on menuka raamatu „Jumalast säutsudes“ (Tweeting with God) koostaja. Kuidas sai edukast arhitektist katoliku preester, mis seob Remeryd Eestiga ja kuidas raamat sündis, on kirja pandud ligi tunnise vestluse tulemusel asjaosalise endaga.

Milline on teie taust? Millega enne vaimuliku kutsumuse vastuvõtmist tegelesite?
Michel Remery: Erialalt olen ma arhitekt. Töötasin sel alal mõned aastad, enne kui otsustasin vaimuliku kutsumuse kasuks. Preestriseminari läbisin Roomas, kus õppisin põhjalikumalt tundma ka katoliku kirikut. Sealt edasi saadeti mind Hollandisse ühte ülikoolilinna, kus hakkaski arenema minu suhtlus eeskätt noortega. Rääkisime palju usust, nemad küsisid, mina püüdsin vastata.
Kuus aastat pärast Hollandis teenimist saadeti mind Šveitsi, kus ma töötasin Euroopa Piiskoppide Konverentsi nõukogu juures. Minu töö oli organiseerida kohtumisi. Pärast seda sain kutse Luksemburgi piiskopilt minna sinna tegelema kohalike noortega. Praegu olen tagasi Hollandis, kus teenin Rotterdamis.

Kuidas sündis otsus preestriks saada?
Töötasin arhitektina ja mu erialane töö meeldis mulle. See tõi hästi sisse, mul oli oma auto, tüdruksõber ja kõik uksed tuleviku ees lahti. Aga tundsin kogu aeg, et midagi on mu elust puudu. Pärast sisemisi küsimusi ja selginemisi jõudsingi arusaamale, et pean asetama Jumala oma elu keskmesse, mis tähendas vaimuliku kutsumuse vastuvõtmist ja kõige muu jätmist. See on väga lühike vastus sellele keerulisele küsimusele.

Kuidas vanemad ja sõbrad teie otsusesse suhtusid?
Mu isa töötas samuti insenerina nagu mina ja ta oli väga uhke selle üle, et käisin tema jälgedes. Kuid mäletan selgelt, kuidas ta mu ordineerimise eelõhtul ütles: „Poeg, mul on hea meel, et õppisid ometi ühe päris elukutse selgeks.“
Tal oli väga hea meel, et leidsin oma raja, ja mu perekond oli väga toetav.

Nüüd natuke isiklikum küsimus. Kas olete teinud läbi usulisi kriisiperioode ja millise jälje need on jätnud?
See on raskeim osa sellest intervjuust vastata, tõesti. Minu suurimad kõhklused ja kahtlused tekkisid enne seminari astumist Roomas. Otsus elule uus väljund leida sündis sisemiste heitluste keskel. Võib isegi öelda, et võitlesin Jumalale vastu ja ei soovinud talle kuidagi alla jääda. Armastasin väga oma tööd arhitektina. Kuid ühel hetkel sain aru, et kui kunagi oma elule tagasi vaatan, võin rahule jääda ainult siis, kui võtan nüüd vastu preestri kutsumuse. See oli ühtlasi minu olulisim kirgastumishetk. See ei tähenda muidugi, et kõik peaksid preestriks hakkama. Igaüks peab lihtsalt leidma selle, mis on tema tõeline kutsumus.

Hollandi ühiskond on üks liberaalsemaid Euroopas. See on tuntud kõikide pahede poolest: legaalsed uimastid, juhuseks, prostitutsioon. Millise väljakutse selline keskkond kohanemiseks esitas?
Hollandi ühiskonnast kolmandik on katoliiklased. Kuid see näitaja langeb meid ümber piirava sekularisatsiooni mõjul väga kiiresti. Koos sellega kasvavad kõik nimetatud nähtused. Need saavad normaalsuseks, paljud arvavad, et see peabki nii olema.
Seda selgemalt joonistuvad ühiskonnas välja need noored, kes ütlevad „ei“. Need, kes soovivad pühenduda Jumalale, aga mitte oma kirgede orjamisele. Tõsi, nad pole pühakud. Ka mina ei ole. Kuid üheskoos moodustame vähemuses oleva, ent väga tugeva grupi. See annab lootust kirikule, et kristlaste ärkamine on isegi Hollandi-suguses riigis võimalik.

Olete varasemalt ka Eestiga kokku puutunud. Mil moel?
Ma töötasin Hollandis ühele insenerifirmale ja mind lähetati projektipõhiselt tihti Baltikumi. Meie kontorid olid peale Tallinna ka Riias ja Kaunases. Külastasin linna kui ärimees: lennujaamast otse hotelli, sealt kohtumistele, siis tagasi hotelli ja koju.
Tallinn on mulle meelde jäänud kui rüütlite linn, kus viibides võid ette kujutada vahvaid lugusid keskajast. Samuti mäletan, et inimesed olid minuga väga avatud. See on kokku jätnud äärmiselt positiivse mälestuse.

Kuidas jõudsite raamatu „Tweeting with God“ koostamiseni?
See algas Hollandis teenides. Noored tulid pärast missasid oma küsimustega ise minu juurde. Kuid mul polnud aega neile kõikidele vastata – Hollandis on vähe preestreid ja pidin ametikohustusi täitma mitme koguduse juures.
Niisiis palusin neil küsimused üles kirjutada. Nad saatsid need mulle Facebooki, nutitelefoni, kirjutasid käsitsi paberile. Kokku tuli kümnelt noorelt tuhat küsimust.
Mõned küll kordusid, kuid teemasse süvenedes leidsin, et need on väga fundamentaal­sed küsimused. Sellised, mida küsivad kõik inimesed, sõltumata vanusest või asukohast. Näiteks loomisest ja suurest paugust kuni selleni, kuidas on õige palvetada.
Sealt edasi arenes idee algatada noortega omavaheline dialoog. Võtsime küsimused ükshaaval ette ja hakkasime nende üle ringis arutama. Minul oli moderaatori roll ja hoolitsesin, et vastusteni jõudmisel püsiksid üliõpilaste argumendid kooskõlas kiriku traditsiooniga. Mõte köita meie koosviibimised üheks raamatuks tuli noortelt endilt ja raamatus on needsamad küsimused, millele 7–8 aastat tagasi ühiselt vastuseid otsisime.
Kuid peagi taipasime, et raamatu paberversioon on aegunud lahendus. Seda on raske kaasas kanda ja seda ei loeta nii laialdaselt, kui võiks. Tuli luua videomaterjal ja sotsiaalmeedia kodulehed, kasutusse tulid Facebook, Snapchat, Instagram.
Pealkiri „Jumalast säutsudes“ näitabki, et elame nüüdisaegses maailmas ja peame suhtluseks kasutama tänapäevaseid kanaleid, et jõuda võimalikult paljude inimesteni. Teisalt näitab see seda, et Jumalaga võib suhtlusesse astuda igaüks. Ta on sama avatud kui Twitter.

Mis on kõige olulisem või meeldejäävam küsimus, mis teilt küsitud on?
Meie grupis olid väga erineva taustaga inimesed: katoliiklased, ateistid, katoliiklusesse teel olevad noored. Mõned olid leidnud oma religioosse kutsumuse, mõned oli abielupaarid. Selge see, et nende küsimused olid erinevad ja seetõttu võrdselt olulised.
Kuid üks küsimus oli selline: kas ma võin jutluse ajal magada? Kuna meie koguduses oli peale minu veel üks preester, siis vastasin, et minu jutluse ajal kindlasti mitte, kuid teise preestri omal – palun väga.
Nali naljaks. Üks kõige olulisemaid küsimusi on alati olnud kannatuse ja surma kohta. Või praktilise loomuga küsimused, näiteks Suure Paugu kohta. Küsitakse, miks koolis õpetatakse üht ja kirikus räägitakse hoopis Aadamast, Eevast ja loomisest seitsme päevaga.

Mis keeltes raamat saadaval on?
Mitmetes, sh mitte ainult Euroopa keeltes. Hollandi keeles – kahtlemata kõige olulisem keel maailmas. Nüüdsest ka eesti keeles. Tõlked on tehtud näiteks korea ja araabia keeltesse, hetkel töötame vietnami- ja hiinakeelsete tõlgetega.

Kas raamatule on järge oodata?
Noorte esimene reaktsioon raamatule oli „appi, kui paks see on!“ (raamatus on kokku 432 lk). Alguses plaanisime avaldada raamatu kahes köites, sest see olnuks paremini kooskõlas tänapäeva noorte lugemisharjumustega. Kuid siis leidsime, et on ikkagi parem, kui see kõik jääb ühtede kaante vahele kokku.
Hetkel järjele veel ei mõtle ja keskendume sotsiaalmeedia kanalites toimuvale kommunikatsioonile.

Kuidas tagasiside raamatule on olnud, mida näiteks paavst Franciscus arvas?
Paavst Franciscus võttis raamatu hästi vastu. Tema jaoks on noorteni jõudmine oluline. Mäletan, kuidas ta raamatu kätte võttis ja palvetas, et see jõuaks kõikideni, kellele see tõlgitud on.
Tuleme nüüdisaegsete tehnoloogiliste meediumide juurde. Mis on nutitelefonide, interneti ja sotsiaalmeedia eelised ja mis on nende puudujäägid koguduseelu korraldamisel?
Mul on hea meel, et mainisid esmalt eeliseid. Lihtne on kritiseerida tänapäevaste kommunikatsioonivahendite puudusi, kuid mina leian, et viimase paari kümnendi jooksul toimunud muutused on kasulikud. Meie käsutuses on vahendid, mida maailm seni tundnud pole.
Esiteks. Paavst Franciscuski on rõhutanud, et kirik peab olema väljapoolse suunatud, me peame minema ise sinna, kus on inimesed. Noored veedavad iga päev veebikeskkonnas vähemalt 2,5 tundi. Järelikult peame olema kohal ka seal.
Teiseks tean oma kogemusest, et inimesed kasutavad Google’i otsingumootorit, et leida vastuseid oma religioossetele pärimistele. Näiteks: kes on Jumal või kuidas on õige uskuda? Sellised küsimused peavad saama internetis asjatundlikud vastused.
Kolmandaks pakub see paremaid suhtlusvõimalusi kohtades, kus katoliiklased on vähemuses ja peavoolumeedia meid jutule ei võta. Sotsiaalmeedia pakub arvukaid võimalusi otsesuhtluseks ja oma ideede väljendamiseks. Veebikeskkonnas oleme kõik võrdsed ja saame takistusteta rääkida. Leian, et kirikul on sellest tulevikus ainult võita. Pealegi aitab see tuua kokku sama piirkonna inimesed, kes varasemalt üksteise olemasolust võib-olla teadlikudki polnud.
Seejuures rõhutan, et kohtumine silmast silma on vähemalt sama oluline. Virtuaalsel suhtlusel on vaid toetav roll.
Tõsi, seejuures varitsevad internetis omad ohud. Noorte, eriti laste puhul sõltuvusoht. Võid sattuda suhtlusesse inimestega, kelle kavatsused pole heatahtlikud, või sattuda keskkondadesse, mis pakuvad sobimatut informatsiooni. Võid näha elulaade, mille omaks võtmine võib tunduda normaalne, kuid mis tegelikkuses on inimest kahjustavad.
Sellest hoolimata leian, et positiivne külg kaalub üle negatiivse. Elus on teisigi ohte, kuid meie ülesanne on õppida nendega toime tulema. Sotsiaalmeedia on meie igapäevane reaalsus ja peame õppima sellega elama.

Nüüdisaegse meedia ja kommunikatsiooni isaks peetav Kanada filosoof Marshal McLuhan on öelnud oma kuulsa fraasi „Meedium ongi sõnum“. Kui loeme pühakirja või räägime Jumalast Twitteris, Facebookis, SMSide teel, siis kas ei teki ohtu, et meie usk kaotab oma senise sügavuse, muutub külmemaks ja masinlikumaks?
Kui vaaraod leiutasid kirjavahetussüsteemi, siis võtsid kristlased selle sajanditeks üle. Raadio ja telefoni kasutusele võtmisega hakkas neid oma töös rakendama ka kirik. Pius XI oli esimene paavst, kes raadios rääkis. Pius XII oli esimene paavst televisioonis. Johannes Paulus II esimene paavst internetis, Benedictus XVI esimene paavst Twitteris, Franciscus esimene paavst Instagramis.
Me puutume nende vahenditega pidevalt kokku. Meediumid võivad küll masinlikud olla, kuid intentsioon, mis meid nende kaudu seob, on soe. Ja see on usk Jumalasse.
Kindlasti ei tohiks karta tänapäevase tehnoloogia kasutamist. Tuleb lihtsalt olla ettevaatlik, et selle tõttu ei kaoks ära meie vahetu suhtlus päris inimestega ja Jumalaga.

Aga kui lugeda e-lugerist või iPhone’ist suuri autoreid nagu Augustinus või Aquino Thomas. Kas ei teki oht, et need mehed kaotavad oma autoriteedi, kui taustal Facebook või meiliboks vilgub?
Igal tekstil on oma autoriteet ja see jääb. Lihtsalt viis, kuidas seda lugeda, on muutunud. Ma ei kasuta selleks enam raamatut, vaid ekraani ja rullikut.
Tõsi, tänapäeval elame tõejärgsuse ajastul, kus on mitmeid hääli, mis meid kõnetavad ja esitlevad ennast tõesena. Keda usaldada, keda võtta, keda jätta?
Kui puudub hierarhia, siis puuduvad ka autoriteedid ja võib tekkida olukord, kus suuri autoreid ei kuule enam infomüra seest. Samas usk vajab autoriteeti, et olla autentne.
Kolmandaks peab inimene ise elus valikud tegema, mis on oluline ja mis on lihtsalt kiireloomuline. Kui Facebook hüppab mu lugemisele vahele, siis see võib olla küll kiireloomuline, kuid ei kaalu üles olulist.
Näiteks siin esinedes ja küsimustele vastates on mu telefon taskus mitu korda sõnumeid vastu võtnud. Kuid ma pole neid lugenud, sest praegu on olulisem kasutada seda unikaalset võimalust ja rääkida raamatust ning kohtuda inimestega, keda ma elus enam kunagi näha ei pruugi.
Meedia esitab meile väljakutse eristada olulist – see on suhet Jumala ja teiste inimestega – ebaolulisest. Oma valikutes on inimene aga vaba.
Näen omas kogemuses, kuidas noored ühel hetkel jõuavad selleni, et hakkavad oma Facebooki kontrollima ja endale ise piiranguid seadma.
Lennart Käämer

Pildigalerii: