Irja Askola: oleme ju ühe taevase Isa lapsed

Kohtume Helsingi piiskopi Irja Askolaga, kes on piiskopiametis alates 12. septembrist 2010. Soomlastel on piiskopi ees suur aukartus, kuid hirm hajub, kui uksel astub vastu naeratav ja südamlik Irja Askola, kes on meeleldi valmis andma intervjuu Eesti Kirikule.
Soome kirikus on üheksa piiskopkonda (Turu, Tampere, Oulu, Mikkeli, Porvoo, Kuopio, Lapua, Helsingi ja Espoo) ja kümme piiskoppi (lisaks piiskopkondade piiskoppidele ka peapiiskop, seega on Turus kaks piiskoppi). Helsingi piiskopkond moodustab pindalalt vaid 1% Soome territooriumist, aga elanikkonnast elab seal kümnendik.
Olete Soomes esimene naine piiskopiametis. Kas võiksite kirjeldada, kuidas on naisena olla piiskop?
Kuna olen esimene Soome naispiiskop, siis on see toonud kaasa suurema meediahuvi, mis on kiriku suhtes positiivne. Aga lisaks meediale on ka tavalised inimesed astunud ligi nii trammis kui kaupluses ja kõnelnud minuga. Mitmed on saatnud positiivseid kirju ja mõned inimesed liitunud kirikuga ka sel põhjusel, et naine võib piiskopiametis olla.
Aga teisalt on neidki, kes on selle vastu, et naine võiks piiskopina teenida. Selliseid inimesi on küll vähe, kuid siiski on. Nendega on oluline vestlemine ja dialoogi loomine. Samas liigutab, kui olen kuulnud, kuidas väikesed tüdrukud mängisid piiskoppi, tehes endale karjasesaua. Väga palju olen saanud tuge teistelt Soome piiskoppidelt. Võin öelda, et piiskopi töö on tore. Selles on küll omajagu kiirust, nõudlikkust, raskete küsimustega tegelemist, kuid teisalt võin kogeda eestpalve jõudu. Palju on inimesi, kes kannustavad.
Kui keeruline on naispastorite vastastega suhtlemine?
See on raske, aga samas vältimatu. Me võime olla teatud asjades eri meelt, kuid peame siiski leidma ühise keele. Erinevaid seisukohti võib aktsepteerida, kuid vihakõnet mitte. Oleme ju ühe taevase Isa lapsed.
Eelmisel aastal oli Soomes suur kiriku liikmeskonnast lahkumise laine. Kas võiksite seda analüüsida?
Suured institutsioonid on raskustes kogu Euroopas. Tänapäeval pole enam sotsiaalset survet kuuluda kirikusse. Aastaid tagasi polnud ka tavalisel inimesel paslik kiriku liikmeskonnast lahkuda, praegu see aga enam nii pole. Postmodernistlik inimene on liikuv. Kirikuga liitutakse ja sellest ka lahkutakse.
Miks inimesi lahkub kiriku liikmeskonnast?
Oleme kirikus olnud liialt töötajakesksed. Inimesed aga tahavad kuuluda osaduskonda, kus neid vajatakse. Seega peaks kirik muutuma rohkem liikmekeskseks.
Kuidas on muutunud kiriku teoloogia?
Kiriku teoloogias pole olulisi muutusi. Olulisemal kohal on oikumeenia. Tänapäeva meditsiinis on uusi ilminguid, samuti globaalses teaduses, ning teoloogia peab olema siin dialoogis. Ühiskonnas on läinud nii, et rikkad muutuvad rikkamaks ja vaesed vaesemaks ning see toob esile diakooniateoloogia. Inimpildist kõnelemine on oluline seal, kus mõeldakse vaid turumajandusele. Tähtsal kohal on armulisus, osaduslikkus ja vastutus ligimese eest.
Kõneldes tänapäeva oikumeeniast – kuidas see Teie meelest misjoniga suhestub? Kas misjon puudutab ka teiste kirikute liikmeid?
Olen oikumeenia teemaga tegelnud, töötades Euroopa Kirikute Konverentsis, mille liikmena olen käinud ka Eestis, ning mäletan, kuidas sai omal ajal otsida lahendust õigeusu kiriku probleemidele.
Ma ei pea õigeks proselütismi, kus ühe kiriku liikmed pööravad teise kiriku liikmeid enda usku. Soomes peaksid vene rahvusest õigeusklikud leidma tee õigeusu kirikusse ja selles saame neid toetada.
Ka islamiusulistega saab olla dialoogis. Misjon peaks olema suunatud neile, kes on eemal kirikust ja siiski otsivad elumõtet. Misjonitöös on teod olulisemad kui sõnad. Nõrga inimese kaitsmine on tähtsam kui pikk jutlus. Misjoni puhul saab rääkida ennekõike kristlaste asendist: kas inimesed leiavad kogudusest rõõmu ja tõelist hoolivust?
Leidsin ristiusu oma ellu, kui meie pere oli majanduslikult väga raskes olukorras. Olime vahetanud elukohta ja läksin siis kogudusemajja. Seal olid hoolivad ja head inimesed. Neile vaadates mõistsin, et Jumal on ka selline. See oli hea tunnistus ja misjon.
Kuidas iseloomustaksite Helsingi kirikuelu võrreldes muu Soomega?
Soomes kuulub kirikusse 79% elanikkonnast ja umbes selline või paari protsendi võrra väiksem on see näitaja ka Helsingis. Samas on Helsingi linnana väga erineva kirikuelu aktiivsusega. On kogudusi, millesse kuulub vaid veidi üle 50% piirkonna elanikkonnast, ja ka kogudusi, kuhu kuulub üle 80% linnaosa elanikest.
Kas Helsingi kirikutes on sündimas uusi viise inimesi kõnetada, uusi projekte?
Kõige olulisem on kiriku põhitöö: matused, ristimised, laulatused, diakoonia. Tähtis on Jumala halastuse vahendamine. Oluline on kohata noori ja neid kõnetada.
Millised on Teie sidemed Eestiga?
1990ndate alguses käis palju eestlasi õppimas Soome kogudusekoolis, kus ma neid koos Seppo Alajaga õpetasin. Kümne aasta eest õpetasin Aarno Lahtise korraldatud koolitusel Tallinnas diakooniateoloogiat. Viimati käisin Eestis paari aasta eest, kui olin Saaremaal puhkamas. Seal oli kaunis loodus. Koju kaasa tõin ilusaid Eesti käsitööesemeid.
Lahkun piiskopi juurest tema soojusest ja sõbralikkusest liigutatuna. Dialoog oli keskne sõna, mis jäi kõlama ja mille olulisusele veel hiljemgi mõtlesin. 
Kaido Soom

Irja Askola
Sündinud 18. detsembril 1952
Perekonnaseis: vallaline
Eelmine töökoht: Espoo piiskopi Mikko Heikka teoloogiline abi.
Helsingi piiskop alates 12.09.2010
Olulised mõtted
armu piisab nii minule kui teistele.
Ristiusk teostub argipäevas.
Oluline on suhe inimestesse ja loodusesse.
Ristiusk on salliv ja kõigile avatud.