Intervalli aeg

1Kn 19:8–13

Igaüks on vahel tundnud, et enam lihtsalt ei jaksa, ja küsinud, kas sellel kõigel on üldse mõtet, kui kõik on vastu. Kas on mõtet iga hinna eest õigust nõuda ja truuks jääda, kui peale minu keegi sellest ei hooli? Olen vaid teistele tüliks ja pahanduseks kaelas.

Eelija on truuks jäänud keerukates ja ohtlikes aegades, kus ellujäämine iseenesest on ime. Nüüd tahab ta oma prohvetikutse ja koorma anda Jumalale tagasi. See on lugu sellest, kuidas väsivad tugevad ning kahtlus ja lootusetus võtab igasuguse rammu ja tahte.

Kuid kuidas taibata, millest kinni hoida, mis on õige ja mis väär?

Arvatakse, et eesti keelde on sõnad parem ja pahem tulnud läbi kiriku, ajal kui kasutati ladina keelt. Inimesed mõistsid seda pea samapalju kui tänapäeval. Selleks, et selgitada, etendati lugusid, olgu need jõululood, Jeesuse sünnilugu, pühakute elulood jne. Just nagu tänapäeval pühapäevakooli näidendid. Nii astusid vaataja ette kõik, õiged ja head tegelased: Jumal, inglid, pühakud paremalt poolt. Ja siis kõik pahad, kurjad, kes tulid lavale piltlikult öeldes saba lohisedes, sõrgade klõbinal, sinist suitsu ja väävlihaisu välja ajades.

Nii on see meie keeles andnud väärtushinnangulised sõnad: paremat ehk õiget kätt ja pahemat ehk kurakätt. Särki saab selga panna ka vaid õigetpidi või pahempidi ehk tagurpidi. 

Aga kust jookseb siis õige ja pahema piir? Eks ikka sealt, kust algab inimese parem ja pahem pool – meie südamest. Eelijal on vaja otsest jumalikku sekkumist. Ristiinimesele on see paik antud kiriklikus kalendris just selles pühapäevas. Taevaminemispühast alates ja Püha Vaimu ootuse ajas saab üha enam selgeks Jeesuse tegelik ülesanne ja ta sõnade sisu. Evangeeliumis selgub loo tähendus ja ootus enne Vaimu ja tõotus neile, kes hoiavad kinni Jumalast. „Kes usub minusse, nagu ütleb Kiri, selle ihust voolavad elava vee jõed“ (Jh 7:38).

Kui ei teata, kummal pool ollakse ja miks ollakse, siis on äratundmiseks vaja aega.

Eelija jaoks avaldub just meeleheite hetkes sügavaim hoolivus, kui kõlab jumalik küsimus: „Mis sa siin teed, Eelija?“ Tulihingelisele mehele pakutakse tormi ja välku, maa rappumist põhjani välja ning tuleleeke. Kuid kõike ei pea ega saa ilmutada silmaga nähtavas või inimlikult tuntavas viisis. Eelija mõistab, et tal on aega oma Jumala jaoks, ning ta avastab, et Jumalal on aega ka tema jaoks.

Selleks, et jõuda selgusele ning kosutust saada, on tarvis aega paraneda. Eelija ei mõista seda kohe ja uuesti kostab küsimus: „Mis sa siin teed, Eelija?“, sest koorem on raske. Jumala teed tunduvad talle liiga ähmased, ta ei mõista, kuidas suudab Jumal taluda kõike seda ebaõiglust ja jõhkrust. Tasapisi hakkab ta aduma, et kõike ei saagi inimene alati mõista ja on asju, mis on inimlikest piiridest kõrgemal. See toob ta tagasi prohvetiametisse.

On asju, mida ei saa seletada, sest need ei mahu sõnadesse, kuid Jumala teedel käijaks me jääme, kuna meid on ristitud Kristuse surma ja ülestõusmisse. Kui oskame võtta aega Jumalaga rääkimiseks, siis on temalgi aega, sest tema päralt on kõik ajad ja ajastud. Siis ehk mõnigi valus sõõm kannatuste karikast saab selgemaks.

Kohata Jumalat vaikuses on ime ning siin on peidetud iga inimese oma lugu, mis jääbki just tema ja Jumala looks. Vaikuses on olemas kõik ütlemata jäänud sõnad, kuulamata jäänud helid ning Jumala vastus on nii sügav, et seda kuulebki vaid süda.

Me oleme tööinimestena pea kaks kuud olnud katkestamise ajas. Vaikust on olnud tänavatel ja töökohtadel. Katkestatud on tavapärased sidemed inimeste vahel ja koolikoridorides võidutseb vaikus. Katkestus sunnib hindama oma kohta: kuhu oleme jõudnud, kuhu poole hoida ja ilma milleta me ei saa? Mis on kogu aeg olemas olnud, kuid me pole seda tabanud? Ühes karmis hetkes taipame, kui väike on inimene.

Jeesus tõotab: „Kus kaks või kolm on koos minu nimel, seal olen mina nende keskel“ (Mt 18:20). See on sama reaalne kui kõik need inimesed, kes pole käega katsutavad, on täiesti olemas. Siis tulebki rääkida just asjadest, mis ei ole nähtavad, kuid olemas päriselt: lapsed ja vanakesed, ligimesed, keda me ei näe. Distantsi ei hoia ainult karantiin, vaid hoopis hing ja täis süda. 

Ehk on vaikses hetkes, seistes üksi taevalaotuse all Jumala ees, see aeg, kui tema annab „toidu ja jõu“, et tunnistada: „Sest ma olen veendunud, et ei surm ega elu, ei inglid ega peainglid, ei praegused ega tulevased, ei väed, ei kõrgus, ei sügavus ega mis tahes muu loodu suuda meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas“ (Rm 8:38–39).

Iga asi omal ajal ja asjad ei järgne üksteisele niisama, vaid ikka asja pärast. Mõnikord oleme parasjagu just intervalli ajas, mis on ju muusikaline kaugus kahe heli vahel. See saab olla ka kahe sündmuse eraldus või nähtustevaba vaheaeg, aga ka maise ja taevase joonel olemine.

Aamen.

 

 

 

 

Arho Tuhkru,

Tallinna piiskopliku toomkoguduse õpetaja