Inimlaps, kuule Issanda sõna

Ja sina, inimesepoeg! Su rahva lapsed räägivad sinust seinte ääres ja kodade lävel ning ütlevad isekeskis üksteisele nõnda: «Tulge ometi ja kuulake, milline sõna nüüd tuleb Issandalt!»
(Hs 33:30)

Noortele vaimulikele õpetatakse, mida tuleks teha, et inimesed tuleksid kirikusse. Paraku ei ole nende õpetuste seas ühtegi tõeliselt olulist. See tähendab, et need ei ole seotud meeleparanduse ega õndsakssaamisega. Isegi Jumala tundmisega mitte. Ja õpetavad needsamad spetsialistid, kes koolitavad kõiki muid selle maailma ametimehi. Pole siis imestada, et tulemus meenutab valimiskampaaniat, kus propagandat tegev kandidaat räägib, kuidas just tema elu paremaks muudab. Ja et tal midagi muud mõttes polegi kui valijate huvid ja hea käekäik. Sõltumata sellest, kas ta valituks osutub või ei, elab ta pärast valimisi jälle nagu harilik inimene.
Sellise tegutsemise peale võivad ju inimesed kokku tullagi, aga see ei aita kuidagi kaasa nende õndsakssaamisele. Rahvale on jäetud aga mulje, et kõik see sebimine ongi parim, mida kirikust saada on. Loomulikult meeldib inimestele, kui neid kiidetakse ja rakendatakse. Ja kinnitatakse, et nii, nagu nad praegu elavad, ongi õige.
Õnneks on kirikus alati pühakirja lugemine, palve ja pühapäeviti ka sakramendid. Kirikus tunneme, et oleme saanud toidetud. Esimene probleem tekib aga siis, kui oleme jumalateenistusel saanud paremad mõtted. Läheme kiriku uksest välja ja tahame hakata teistmoodi elama. Siis aga selgub, et ei oska. Kui tahaksime kõrvale pöörata harjumuspäraselt rajalt, avastame, kui abitu on meie tahtmine. Elame järgmise pühapäevani, ilma et vahepeal midagi oleks muutunud.
Eelolev pühapäev, kuhu see kirjatunnistus kuulub, on ühtlasi Heinrich Stahli mälestuspäev. Ta on Eestimaal teeninud mitut kogudust, ent tema tegevuse kõrgaeg oli Narvas, kui ta oli Ingerimaa esimene superintendent ehk piiskop. Teame loodetavasti tema tegevust eesti kirjakeele ühe loojana ja esimese eestikeelse lauluraamatu väljaandjana.
Vähem teame temast kui usuvõitlejast. Ühe väikese detailina nimetaksin, kuidas Stahl andis korralduse, et kirikutes peetaks iga nädal katekismuse jumalateenistusi. Me mõtleme, et neid oli vaja vanaaja rumalatele inimestele. Et meie suudame katekismuse viie minutiga läbi lugeda ja rohkem polegi vaja. Aga katekismuse päheõppimine ei ole veel selle tundmine. Alles siis, kui suudame selle järgi elada, algab katekismuse tundmine. Ja et see sisaldab endas usu ja elu põhialuseid, siis selgub kord, et me ikka katekismust ei tunne, sest me pole sellele vastavalt elanud.
Oleme harjunud Inimesepoega mõistma kui Jeesust üksi. Vana Testamendi inimesepoeg võib olla lihtsalt ka inimlaps. Inimlaps, kelle Issand Jehoova on ära valinud, kelle peale ta on pannud vastutuse ja kes lisaks võib Jumalat austada ehk ka ristisurmaga. Ta elu ei pea olema sile ega laitmatu, ometi saab Jumal teda kasutada oma kuningriigi ilmsiks saamiseks. Märtrikroon on hoopis erinev inimeste jagatavatest medalitest. Ometi on see kõrgeim, mida inimesepoeg maisel elurännakul võib saavutada. On hea seegi, kui sajandeid hiljem rahvas taipab, et nende keskel on olnud prohvet.
Mõtlen aeg-ajalt ikka, kas on vaja inimesi kirikusse meelitada. Kas on õige pakkuda Jumala sõna kui kaupa teiste kaupade seas. Kus inimene ise saab väärtuste mõõdupuuks ja otsustajaks, kas see kaup on tema jaoks piisavalt hästi pakendatud. Või peaks ootama, kuni inimeste häda on nii suureks läinud, et nad lõpuks kisendavad, kust leida armulist Jumalat. Kus inimene ei küsi enam, kas talle Jumal meeldib või ei, vaid ta hakkab küsima, kas tema Jumalale meeldib või ei.
Ma ei tea oma küsimusele vastust. Tean vaid seda, et kui endaga rahulolev inimene tuleb Jumala ette, siis ei vaja ta Jumalalt ju midagi. Ta suhtub ususse kui enda teenijasse, kelle väärtus seisneb vaid selles, kas see annab talle elumõnusid juurde või ei anna.
Ja siis teeb selle maailma isand enamasti paremat valimisreklaami, lubades olla palju heldem ja auväärsem isand. Kui pärast selgub, et see on olnud ainult põrgu reklaamiosakond, on tavaliselt juba liiga hilja.
Ei Jumal ega isegi mitte kirik pole müügiautomaat, et lased mündi sisse ja õnnistust tuleb mis mühin. Kui loeme tänast prohvet Hesekieli sõnumit vaid üks salm eestpoolt, siis «nad saavad tunda, et mina olen Issand, kui ma teen maa tühjaks ja lagedaks kõigi nende jäleduste pärast, mis nad on teinud» (s. 29).
Ja kes oleme meie, et valime pühakirjast meile meeldiva sõna ja ülejäänu jätame kõrvale? Väga paljus on kirik juba kõik jäledused heaks kiitnud ja proovinud neid õnnistada. Inimesepoeg saab vaid hüüda: Vahimees, ons palju veel ööd?! Ja uskuda sõna, mis ütleb, et Jehoova on enesele üle jätnud veel 6000 meest, kes ei ole nõtkutanud põlvi Baali ees. Aamen.

Villu Jürjo,
Narva Aleksandri koguduse õpetaja