Inimese Poeg on tulnud otsima ja päästma kadunut

Lk 19:1–10
Lugu on meile kõigile teada: Sakkeus, tölner, otsib Jeesust, aga et ta on lühike mees, siis ronib puu otsa. Aga miks ta ikka pidi sinna puu otsa ronima? Tõenäoliselt oli võimalik Jeesust kuulda ka rahvahulga seas olles, teised ei hakanud puude otsa ronima. Oli ju ka hetki, kus Jeesuse kõneldes tõenäoliselt rahvahulk tema ümber istus maha. On siis vaja hakata arutult kuhugi ronima nagu Rammsteini kontserdil, et asja paremini näha?
Luukas ütleb meile, et Sakkeus ronib puu otsa, et näha saada, milline on Jeesus. Talle ei piisanud kuulmisest, ta tahtis oma silmaga näha, milline see mees on, kes sellist huvitavat juttu ajab. Tänapäeval ehk ütleksime, et ta oli visuaalse mäluga. Kui me midagi näeme, siis on lihtsam eristada. On inimesi, kes suudavad eristada linnulaulu eksimatult selle kõla järgi, ja on neid, kes peavad linnu ka visuaalselt tuvastama, et mõista, kas tegu on tihase või leevikesega.
Küllap on nii sageli ka kristliku sõnumiga. Me kuuleme seda siit nurgast ja sealt nurgast, aga sellest meile alati ei piisa. Meil oleks vaja ka midagi visuaalset, mis aitaks eristada. Näiteks mõni ime oleks päris hea, kuid kuna tänapäeval nii paljud loodusteaduslikku laadi imed on teaduse saavutustega lahti seletatud, siis sobib ka mõni lahjem sooritus.
Me ei tea midagi Sakkeuse motiividest. Miks ta tahtis Jeesust näha, sellest evangelist meile ei kõnele. Võime üksnes oletada. Tegu oli rikka ja mõjuvõimsa mehega, kelle positsioon ühiskonnas siiski eriti kõrgelt hinnatud polnud. Mis võiksid olla tema motiivideks? Ja kes sel hetkel soovis Jeesust näha, kas Sakkeus kui rikas mees? Või Sakkeus kui tölner? Sakkeus kui lühike mees? Või hoopis Sakkeus kui inimene? Küllap lähtuvadki meie motiivispekulatsioonid nimelt sellest, millise rolli me Sakkeusel enda jaoks määravaks mõtleme.
Tegelikult aga on meil tekstis vihjeid veel. Sakkeus võtab Jeesuse rõõmuga vastu. Seega võime eeldada positiivset programmi, küllap ta soovis Jeesust kaeda ikkagi huvist, siirast soovist või isegi püüust mõista. Või ruttame nüüd sündmustes liialt ette?
Teised nurisevad. Et mitte öelda sildistavad. Jeesus on minemas sööma ja ööbima patuse mehe juurde. Miks on Sakkeus patune? Kas see on seotud tema ametialase karjääriga? Tölner kui maksukoguja – mis ta muud ikka olla saab. Jah, juutide jaoks oli patususe mõistel palju erinevaid tähendusi, filosoofilisemast jumalasuhte puudumisest kuni väga praktiliste sotsiaalmajanduslikku sfääri kalduvate tegudeni nagu maksundamine seda oli. Antud juhul me ei saa sellest salmist veel järeldada midagi rohkemat kui ametialast patusust.
Sakkeus vastab süüdistuse peale eneselunastusliku hõnguga lahendusega: „Vaata, Issand, poole oma varandusest annan ma vaestele, ja kui ma olen kelleltki midagi välja pressinud, siis ma annan neljakordselt tagasi“ (Lk 19:8). See lõik annab tunnistust Sakkeuse senisele pigem negatiivsele praktikale, mis samuti siinkohal patususe alla lahterdub, ja lisab positiivse programmi tuleviku jaoks. Küllap Sakkeus oma vastuses on mõjutatud ka juutlikust käsuseadusest, mis käskis hüvitada eksimuse täies ulatuses ning lisada sellele viies osa (4Ms 5:6–7).
Kas Sakkeus oli selle plaani juba eelnevalt läbi mõelnud või tuli see vastus kohapeal, sellest ajalugu vaikib. Niisamuti nagu me ka oma elus tihti ei oska öelda, kas mingi plaan oli meil eelnevalt põhjalikult läbi mõeldud või sündis lahendus kohapeal Pühast Vaimust juhituna.
Tuleksin tagasi fakti juurde, et Sakkeus ronis puu otsa. Huvitav, kui kerge tal seda teha oli? Kui me kujutame ette jõukat tölnerit, siis küllap kaasneb sellega ka omajagu vatsa ning vähemalt väljapaistvat väärikust, isegi kui sellel inimestele pigem vastupidine mõju võis olla. Seega suure tõenäosusega ei olnud tal lihtne ennast sinna puu otsa vinnata. Ometigi soovis ta näha Jee­sust ja oli selle tarbeks valmis tegema antud ajas ja kohas suisa naeruväärsena mõjuvaid pingutusi. Lisaks veel avalikult väljaöeldud lubadused, mis võisid rahakotile laastavalt mõjuda. Kui sageli oleme meie valmis andma endast nii palju, et näha Jeesust? Ning olgem ausad, nägemisest Sakkeusele ka piisas, et meelt parandada. Jee­sus ei anna talle ette enese muutmiseks vajalikke ohverdusi või 12-punktilist teed. Sak­keus määrab selle endale ise, kui Jeesus sõnab, et soovib tulla tema kotta öömajale.
Seega võime näha Sakkeuse siirast usku realiseerumas. Sest kas see kõik oleks olnud nii lihtne, kui sellele poleks eelnenud soov mõista ja uskuda. Lisaks rõõm, mis teda valdab, kui Jee­sus teda kõnetab. Tundub, et võime kokku võtta, et Sakkeus on siinses loos ikkagi ennekõike inimene oma patususe ja usuga, lootuse ja sooviga Jumala suunas. Ja lahendus tuleb meile lihtsas nägemises ning osaduses, mis kaasneb ühise söömise ning eluaseme jagamisega.

 

 

 

Triin Käpp,
Tartu Jaani koguduse õpetaja