Inimene on loendamatu kogum kohtumisi
/ Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Jutlus / Number: 3. september 2003 Nr 35 /
Mk 7:31–37
Kurdi ja kidakeelse tervenduslugu on mõjuv oma visuaalse teksti poolest. Tõepoolest, meile on vaja just toimingut ja tegu, et see, mida kuuleme, näeme ja öelda tahame, kinnistuks ja jääks meisse. Oleks imeline, kui tõesti kõik, mis kord kuuldud ja õpitud ning meis sügava äratundmise äratanud, jääks tallele me meelde. Tahaks, et kord avastatud mõtted ning aegu tagasi lausutud sõnad ei tuhmuks, vaid püsiksid erksana.
Kas oleme mõelnud, kui palju kasutame tegelikult oma meelte võimalusi, et vastu võtta Jumala pakutut. Oleme tihtipeale kui lapsed, kes kuulavad oma vanemaid ja võtavad vastu vaid selle osa, millest aru saame ning mis esmapilgul tundub vajalikuna. Suudame küll eristada ja mõtteis hinnata hetkel olulisimat, kuid märgata Jumala pakutavat küllust on ehk tõesti sama raske kui valgest valgusest eristada silmaga vikerkaare värve.
Kuulda ilma kuulamise ja kuuletumiseta õpetab unustama, vabandab meid olemaks hoolimatu, pealispindne.
Ümbritsev maailm teebki järjest kõvemat häält ja kasutab võimsamaid müravahendeid, kõiksugu infotulva, et keegi vaid võtaks neid kuulda, on siis neil midagi meile öelda või mitte, sel pole enam ammu tähtsust. Olla võõras võib mind teha tugevamaks, sest keegi ei tea mind; mida vähem ma tunnen teisi, seda väiksem on mu vastutus ja seotus teistega. Mul pole kohustust ennast võõraste jaoks kulutada, seega olen vaba ja sõltumatu. Ometi astub Kristus ise me teele ja avab kõrvad kuulma.
Jeesuse tervenduslugudes on harva kirjeldatud konkreetset tegu, mille läbi tervenemine toimub. Kas inimloomusele on omane, et meile kui lastele ei piisa ainult sõnadest, vaid nähtamatud sõnad saavad oma tähenduse ja haakuvad me ellu just teos? Just sõna sai lihaks ja ELAS meie seas.
Vastu võtta, kuulda ja kuuletuda on kunst, mis muutub tarkuseks vaid siis, kui kogetu meelde jääb. Tähele panna meile öeldut on ime, mis sünnib ikka ja jälle. Muhamedi väimehele ja järglasele Alile on vanad araablased omistanud ütluse: «Tarkust otsides ei tohi sa peljata isegi teekonda Hiinasse ja pane tähele, mida sulle öeldakse, ja mitte seda, kes ütleb.»
Erinevalt vanadest araablastest ei pea me ette võtma pikka vaevarikast teed. Kristus ise astub ja avab kõrvad kuulma, suunates meid otsima Jumala riiki ja kuulatama, et mõista, miks sõna sai lihaks ja elas meie seas. Ehk on kuulekus kingitus ja märk tõelisest vabadusest ning iseseisvusest, et saame teenida oma annetega Jumalat ja ligimest.
Psalmis 78:3–4 on selle evangeeliumiteksti mõtte paralleel: «Mida me oleme kuulnud ja mida me teame ja mida meie vanemad on meile jutlustanud, seda me ei taha salata nende laste eest.» Siit jõuame tervendusloo teise poole juurde, «mil keeleköidik avanes ja ta rääkis selgesti».
Oli ju inimese esimene töö paradiisiaias panna nimed, et oleks selge, mis on mis ja kes on kes. Ühelt poolt ongi paljud mured tingitud sellest, et me ei suuda aru saada öeldud mõtetest ja teisalt ei oska ennast teistele arusaadavaks teha. Tõesti, sõnad tunduvad olevat suhtluses kõige kergemad ja kiiremad vahendid. Siiski on tihti hetki, mil tahaks sõnu hiljem tagasi võtta.
Ennast väljendada nii sõnas, pilgus, helis, vaikuses – kõikides tajudes on aare, mis aitab meil selgust saada iseendas ja teistes. Õigupoolest polegi inimene suurt miskit muud kui loendamatu kogum kohtumisi teiste inimestega, Jumala lähedalolu tajumine, ümbritseva ilu imetlemine jne. Siia on peidetudki osa jumalikust loomise imest, mil inimesele kingiti võime muutuda. Muuta ongi oskus anda tähendus ja väärtus lihtsale kohtumisele, teha oluliseks viiv, mil märkasime jumalikku või meid valdas hingerahu.
Vastuvõetud sõnumit ehk kuuldut kuulutades toimime just kristlastena maailmas. Oleme Kristuse kiri, mida kanname edasi, ja see on kirjutatud me südamesse. On eesõigus, kui saame öelda, mida oleme kuulnud, tundnud ja mõelnud.
Hildegard von Bingen on öelnud nõnda: «Armastus on see, mis kõiki algaineid, looduse osi ja inimesi, selle maailma kindlustamist ja kaunidust puudutava sobivalt eristab ja mõõdukalt kohandab. Sellest armastusest, mis on läbi ja lõhki jumalik, koosneb ihaldusväärseim – kõik hea.» Soovin, et Kristus meidki kohandaks kuuljateks ja õpetaks meid märkama Ta tööd ning annaks me sõnadesse selgust.
Aamen.
Arho Tuhkru, Põltsamaa koguduse õpetaja