Inimene, kus sa oled?

Uue aasta alguses julgustatakse inimesi tegema plaane oma elu tarvis. Enamasti on need plaanid seotud sellega, kuidas inimene võiks ennast hästi tunda, tema elu oleks parem ning ta oleks igakülgselt edukam. Eneseabikirjanduses ja artiklites julgustatakse tervislikumalt toituma, rohkem liikuma, positiivses võtmes teadlikult oma mõtteid suunama, õigeid sõpru valima, sääste koguma ja arukalt investeerima. Julgustatakse usaldama üha enam ja enam iseennast, oma sisetunnet ja -häält. Inimesele muutub aina rohkem autoriteediks tema ise ja tema peegelpilt ning ainus, keda ta lõpuni usaldab, on samuti ta ise. Kõikide teiste autoriteetide suhtes kutsutakse üles kriitiliselt mõtlema ja senistes tõdedes kahtlema.
Eneseteadlikkus ja omaenese tarkus koos ise otsustamise õigusega on inimkonnale tuttav juba piibli alguslehekülgedelt. Juba pattulangemisloost ilmneb, kui kerge on vaba tahte tingimustes eksitavate nõuannete toel langetada valesid otsuseid. Nõnda on küsimus õige äratundmise kohta inimkonnale ajaloo vältel väga tuttav. Kas on langetatud õige valik või langetatud õige otsus, on sageli ka poliitiliste arutelude teemaks. Meie ümber toimub palju ärevust ja ebakindlust tekitavat: poliitiline kemplemine, vägivald, rahvarahutused, katastroofid ja kliimakõhklused. Kõigele sellele lisanduvad inimeste isiklikud traumad ja läbielamised. Kõige selle seas tõstatuvad ikka küsimused, kellel on õigus või kes teab viimset tõde.
Üha keerulisem on meediast tõde välja sõeluda. Tundub, et pöördumatult on möödas aeg, mil ajakirjanduse ülesanne oli vahendada fakte, mis olid vähemalt nende esitamise hetkel võimalikult usaldusväärsed. Harva kohtab neutraal­seid kirjeldusi ja ülevaateid, et lugeja-vaataja saaks kujundada ise oma seisukoha, sest sellist meediat peetakse iganenuks ja igavaks. Tundub, et nüüdisaegse meedia eesmärk on võtta piiblis kõige kavalamaks loomaks nimetatud mao kuju, et kallutatud küsimusi esitades ja vastuolulisi pealkirju pannes lugejat mõjutada. Siinjuures ei ole vahet, kas konkreetne meediakanal või autor esindab alalhoidlikumat või reaktsioonilisemat maailmavaadet. Pigem on eesmärgiks tekitada või hoida kunstlikult ülal pinget ja intriigi ning teenida rohkem tähelepanu ja sellega kaasnevat varalist või maailmavaatelist kasu.
Kerge on lihtsal inimesel langeda manipulatsioonide võrku ja jääda heitlema erinevate arvamuste ja tõdede segadusttekitavasse mõjuvälja, kui kõrgemate autoriteetide ning ajatute väärtuste usaldusväärsus ja tõsiseltvõetavus seatakse pidevalt kahtluse alla. Maol õnnestus Eedeni aias kerge vaevaga veenda esimesi inimesi kahtlema Jumala sõnade tegelikus tähenduses ning meelitada neid sööma keelatud puu vilja. Tulemuseks oli suur segadus ja inimese kaotsiminek. „Kus sa oled?“ kõlas Jumala kõige esimene küsimus segadusse aetud ja patustanud inimesele. Vahetult enne seda oli jõudnud madu esitada oma kurikavala küsimuse: „Kas Jumal on tõesti öelnud, et te ei tohi süüa mitte ühestki rohuaia puust?“ (vt 1Ms 3:1–9).
Ristiinimestel on tänu oma kristlikule usule vundament, millele toetuda, ja õpetus, millega eksituste vastu seista. Seetõttu tuleb meil kõigil – kirikul tervikuna – ka uuel aastal seista selle eest, et me ei laseks inimestel pseudoväärtuste ja libatõdede suhtelisuse rägastikus kaotsi minna. Meie endi vastutusrikas ülesanne on mitte segadust juurde tekitada, vaid anda inimestele selgeid vastuseid ning juhatada teed. Peame ise eeskujuks olles aitama inimestel säilitada usku ja usaldust Jumala ja pühakirja sõna vastu ning aitama püsida neil Kristuse järel käies kindlal teel. Hoiduma peame selle eest, et meie ise ei osutuks maoks, kelle pärast peitu pugenud inimesele peab Jumal otsivalt järele hüüdma: „Kus sa oled?“

 

 

 
 
Urmas Viilma,
peapiiskop