Inim- ja arvudevahelised suhted

Reeglina on kaks ja kaks neli. Teatud tingimustel, näiteks koolis, kaks ja kaks pole mitte neli, vaid ikka kaks. Koolis on ka mitu kahte «oluliselt tugevam kaks» kui üks üksik kaks, kuid ka sellise erijuhtumi puhul saame me nii etteruttavalt kui tagasiulatuvalt ühemõtteliselt teada, kuidas number kaks vastavate tingimuste kohaselt (ehk teatud olukorras) käitub.
Inimesed on mõneti arvude sarnased. Kõik on küll inimesed, ent mõne selg on sirgem, teisel kõveram. Samamoodi on kaks ikka kaks, ent Rooma kahel on kaks vägagi sirget selga, araabia kahel aga lame istumine ja kõver selg.
Valdavalt inimesed siiski erinevad arvudest. Arvudel ei ole isiksust ega taju, minevikku ega mälu, hirmu ega kindlustunnet tuleviku ees, elukaart ega sellel olevaid faase, lootust, usku ja armastust, sugu ja haridust ega muid selliseid tundeid ja tunnuseid, mille alusel inimesed end üksteisest eristavad ja üksteisega suhtlevad.
Arvude suhtlemine arvudega ei põhine üldse tajul, inimeste omavaheline suhtlus aga põhineb algusest lõpuni tajust tuleneval. Inimene tajub ennast, teisi ja olukorda; võimalusi ja võimatusi; ohte ja riske; head, halba ja vähemat halba; enda ja teiste üle- või alaolekut; juhi ja järgija staatust. Selles mõõtmes ei sarnane arvudevaheline suhe üldse inimsuhetega.
Lisaks kujundavad inimsuhteid paljuski ka teadvustamata tujud ja teadlikud valikud. Kui number käitub kindlas olukorras (nt võrrandis) alati ühtmoodi, siis inimene võib täpselt samasuguses olukorras käituda sootuks teistmoodi. Tema käitumise muutus võib tuleneda teadlikust valikust, tahtest, tujust, meeleolust, ilmast, magamata ööst …
Kaks vaatab kahele otsa ja teab, et näeb kahte, teab, et see kaks, keda ta näeb, näeb ka enda ees kahte. Kaks on alati avatud, läbinähtav, usaldatav ja ühemõtteline. Inimene aga ei ole. Inimestena me ei ole täna need, kes me olime eile, tänasest koostööpartnerist saab homme konkurent ning homme ei pruugi me isegi enam tahta olla nende sõbrad, kelle sõbraks tahtsime saada eile.
Kõige huvitavam erinevus inimeste ja number kahtede vahel seisneb selles, et inimesel on tungiv vajadus võrrelda end teiste omasugustega – mitte koerte ja karude, kaljude või kosmosega, vaid ainult ja üksnes võrdlus teiste omataolistega annab inimesele eneseteadvuse, enesehinnangu, positsiooni ja staatusetaju. Number kahel selline – teiste kahtedega võrdlusest tulenev – eneseteadvus puudub. Neil ei ole nii, et üks või mõned on «VIP-kahed» ning ülejäänud on publik, tarbijad, maksumaksjad …

 

 

 

 

Alar Kilp,
Eesti Kiriku kolumnist