Indrek Hirvega lauluallikal

Kunstiülikooli keraamikuna lõpetanud, nüüd eeskätt luuletajana tuntud Indrek Hirv tõrkus esialgu intervjuud andmast, öeldes, et eelistab hoiduda liigsest tähelepanust ja et ta laseks oma loomingul iseenda eest kõnelda. Mõningase kõhkluse järel soostus ta siiski Eesti Kiriku lugejatega oma mõtteid jagama.

2004. aasta suvel ilmus Sinu koostatud eesti kristliku luule antoloogia «Lauluallikas». Miks Sa sellise kogumiku koostamise ette võtsid?

Ega see algselt minu mõte olnudki. Istusime ükskord Vello Saloga Pirital ja rääkisime natuke lõhverdaval toonil, nagu see meil omavahel olles kombeks on, eesti luulest, mina mainisin, et armastusluule antoloogiaid ilmub järjest, aga näe, usulist luulet ei taha keegi ette võtta. Tema ütles siis äkki justkui mind proovile panna tahtes: «Tee valik ära, küll Maarjamaa teeb ülejäänu.» Ütlesin pikemalt mõtlemata «jaa», hiljem, kui töö hakkas üle pea kasvama, jõudsin ka kahetseda.

Kas «Lauluallika» ilmumist märgati?

Märgati küll, raamat jõudis ju vaikselt ringlusse juba kevadel, suvel tegime tagasihoidliku esitluse Pirital, reklaami ei teinud sugugi. Me ei tahtnudki ju meedia haardesse sattuda. Seda polnud lihtsalt sugugi vaja. Lugeja vastuvõtt on tõesti väga hea olnud.

Kujutan ette, et luuletusi, mida oleksid tahtnud kogusse võtta, aga mis ruumipuudusel sinna ei mahtunud, oli veelgi.

Ega mulle mahtu ette ei kirjutatud. Raamat oleks võinud ka 100 lehekülge paksem saada. Materjali oli tänu Vallo Kepi kaasatulemisele küll ja küll. Komponeerisin raamatut ka selle mõttega, et ta lugedes üksluiseks ei läheks, et oleks kindel tervik ja ometi kohati natuke ootamatu või isegi ulakas. Ja mitte väga paks.

Mis on usuline, mis ilmalik luule?

Piir on muidugi udune, või nagu Salo ütleb, «need vaimuasjad ei ole nii selgepiirilised». Usulisel teemal on kirjutatud tohutult palju igavat, luulena mõttetut tuima värssi, samas on mõnes loodus- või armastusluuletuses Jumala puudutus tunda… Jah, ega ma ei oskagi vastata.

Selles kogumikus on ka Sinu enda luuletusi. Sina ja Looja – kas seda suhet on võimalik sõnades väljendada?

Olen püüdnud vältida loomist Looja puudutust tundmata. See on muidugi tähendanud pikki vahesid kirjutamises – või siis piinlikult viletsaid tekste, mille kirjutamist pärast ei jõua ära kahetseda. Tehniline täiuslikkus võib õõnsust ainult rõhutada.

Mis on Sinu jaoks kirik?

Minu lähenemine kirikule on olnud väga ettevaatlik. Sain justkui ilma hakkama, olles siiski Jumalaga või vähemalt teispoolsusega aeg-ajalt kontaktis, aga pikad ja rasked lootusetuse perioodid võtsid siis millalgi kogu jõu ja ma ei näinud edasi elamiseks muud võimalust kui kirikuga sidet otsida. Õnneks olin juba ristitud, algus oli tehtud. Kirik teeb rahulikuks. Aga kirik ei ole Jumal. Jumalaga võib ka metsas või merel üks olla.

Oled kirikus oma luuletusi lugenud.

Ei mäleta, et oleks. Nigulistes küll ja Pirita kloostri eeskojas, kaugemale pole kippunud.

Kogumikku «Klaaskübara all» oled koondanud ajakirjanduses ilmunud kunstiteemalised artiklid. Enamasti räägid neis mineviku asjadest. Aga tänapäev?

Üheselt ei saa vastata. Kõigepealt tuleb mu mineviku-huvist otsida tänu- ja võlatunnet vanemate suhtes, olen kirjutanud nende sõpradest, nende noorusajast ja vahel nende räägitut meenutanud. Mu vanemad surid, kui olin kahekümnene. Aga teiseks, jah, ei huvita mind eesti kaasaegne kunst nii väga, aitab sellest, kui Ameerika ja Euroopa omaga enam-vähem kursis olen, eesti omaga tegelemine tundub aja raiskamisena.

Kuidas üks tundlik loojanatuur end kesk praegust halastamatut olelusvõitlust tunneb?

Mina hoian küll igast võitlusest eemale. See halastamatus jõudis kord Kirjanike Liidu kaudu ka minu ja mu perekonnani, nüüd pole ma seal üle viie aasta käinud, ei Tartu ega Tallinna osakonnas. Eks ma hoidsin vene ajal ka rohkem omaette, siis vahepeal, pööranguaastatel sahmerdasin ja püüdsin maailma parandada. Praegu on tark vaikselt vastu panna, mitte lasta ennast ära osta või ära narrida. Maailmale hakkab kord vaimu jälle vaja olema.

Oled viimasel ajal hakanud Postimehes väga sümpaatseid kunstiarvustusi avaldama. Kas neistki tekstidest võiks sündida proosakogumik?

Võib muidugi, võib ka romaan.

Sul on olnud eluetappe, kus oled maailmas ringi rännanud ja elanud võõrastes paikades. Kas see, et Sa nüüd jälle püsivalt Eestis oled, tähendab, et luuletajana saab praegu kodumaalgi ära elada?

Ei, see tähendab ainult seda, et minu elus on tulnud aeg rohkem paigal olla.

Mulle näib, et paljud loomeinimesed liiguvad seltskonnas ja on huvitatud avaliku elu huviorbiidis püsimisest selleks, et oma loomingut paremini müüa. Kuidas on Sinuga?

Mina ei püüa oma loomingut müüa. See on kirjastuse töö.

Kuigi oled õppinud kunstnik, tuntakse Sind praegu rohkem kui luuletajat. Ise oled öelnud, et «luulesse kaldusin ära siis, kui kunstnikuna oma lae kätte olin saanud, kui enam kuhugi edasi ei osanud minna». Loodetavasti ei teki Sul luuletajana sellist probleemi.

On juba mitu korda tekkinud. Olen siis oodanud või mõne endalegi üllatava lahenduse leidnud. Olen muide ka jälle kunsti teinud.

Mõni aasta tagasi antud intervjuus ütlesid, et luuletamiseks piisab Sulle tasakaalustatud ja õnnelikust perekonnaelust. On see endiselt nii?

Ei ole. Kui nii ütlesin, ei olnud veel ennast tühjaks kirjutanud. Vahepeal peab tõesti ka midagi kogema ja nägema ja lugema – ja palju mõtlema või mõtisklema, ka äng või isegi väike vapustus ei tee paha. Ühesõnaga: tühjus tuleb täita ja närv ergas hoida, aga siis, kirjutamise perioodil on tõesti jälle rahu vaja.

Mis paneb Sind luuletama? Kas näiteks praegusel pori-pimedal aastaajal suudad midagi ilusat luua?

Endalegi üllatuseks – suudan.

Sind on ikka peetud vana hea Tartu Vaimu kandjaks. Oled oma elu nüüd sidunud Tallinnaga. Miks?

Mu abikaasa on helilooja, temal poleks Tartus midagi teha, kuna Tallinn on tasapisi muutunud muusikalinnaks ka Euroopa kontekstis.

Muusika ja luule?

Muusikaga on mu luule väga seotud. Tal on muusika sees, luuletangi ümisedes
või lauldes. Teiste muusikat kirjutades ei kuula, kirjutan läbi omaenese seesmise muusika.

Sinu ema ja isa olid mõlemad kunstnikud ning Sinu lapsepõlv täis kohtumisi tuntud ja põnevate loojatega, millest oled siin-seal ka kirjutanud. Jätkus Su vanematel piisavalt aega ka Sinu jaoks?

Tõesti jätkus, olin vaikne laps, minu juuresolek ei seganud kedagi – ja maalimine või joonistamine oli mulle huvitav.

Sinu poeg Pärtel on viiene, Sina ise neljakümne kaheksane. Mida koged oma pojaga koos olles?

Õnne.

Küsis

Monika Reedik

* * *

paar tera liivakella verre nõrgus –
nüüd saatus avaldab end topelttoones
maailmahäälest eristub üks kõrgus –
müts pääst et igavik ei lõhkeks soones
end kõiksus siiski kogub kokku mus
ma avan aknad – kui see miskit muudaks…
nii kestab eluaegne kohkumus –
ning elan mujal – mujal vaevalt suudaks

Indrek Hirv, kogumik «Ööpäev», 1993