Imetledes Jumala loodut

Ja Jumal vaatas kõike, mis ta oli teinud, ja vaata, see oli väga hea.
1Ms 1:31

Jumal on ka täna kogu loodu põhjus, mõte ja eesmärk. Loovat jõudu – armastust – ei saa mõõta ega prepareerida, seda saab ainult imetluse ja aukartusega vastu võtta.
Enne langemist Aadam tunnetas, et tema elu allikas pole mitte toitumine, vaid ühendus Jumalaga, mis väljendus Jumala anni vastuvõtmises. Nii võtame armulauda, ja kirikuloos on näiteid, kus sügavalt usklikud inimesed elasid aastaid ainult armulaua andidest. Kes on talvel linde toitnud, aimab midagi sellest suhtest.
Talupojakultuuri ajal oli kergem mõista, et leiva õnnistamine algas rukki külvamisest ja taina segamisest. Vilja kasvamise ajal vaatas põllumees sageli taeva poole.
Inimese (Kaini?) loodud robustses linnakeskkonnas on side Jumalaga järjest ahenenud, jäänud on Mina ja Jumal.
Langenud Aadamas võttis maad enesealalhoiuinstinkt. Ülejäänud loodu hakkas järjest enam kaotama muud mõtet kui olla inimese ninaesine. Ta tõesti ägab ja ootab Jumala laste ilmsiks saamist. Loomad pole ammu enam meie vähemad vennad, vaid tootmisvahendid. Sadistlikud pidamistingimused on kaasa toonud massilise haigestumise ja loomade-lindude hukkamise. Koos sellega kalestub inimene ega erine enam suurt tundetust robotist.
Kõik elav, mis toiduks ei kõlba, tundub tüütu või kahjulik. Selle näiteks on sellekevadine Viljandi linnaametnike üritus muuta linn «linnuvabaks». Need mõtted koondusid, kui tegin õpilastele (8–10 a) piltviktoriini ja maalapsed ei tundnud ära kõige tavalisemat meie oma loodusest – võsaülast, kaseriisikat, isegi rukist. Ja need on koolis läbinisti viielised õpilased!
Siis tekib küsimus, miks me igapäevast leiba üldse Jumalalt palume. On kurb, kui kodus ei ärgitata huvi ümbritseva elu saladuste üle juurdlemise vastu, ollakse vaid huvitatud lapse numbrilistest tulemustest.
Juute on eeskujuks seatud pereelu ja laste kasvatamise asjus. Nad ise peavad oma edukuse saladuseks oskust esitada küsimusi ja siis muidugi leida neile vastuseid. Häda sellele lapsele, kes ei õpigi küsima. Tundub, et meil suhtutakse küsimusi esitavasse lapsesse sageli kui tähtsaid töid tegevate vanemate tüütajasse. Nii areneb välja suhe, kus laps küsib lõpuks vanematelt ainult raha.
Mu õpilaste eas armus hilisem rukkisortide aretaja krahv Berg tolmlevast rukkipõllust mööda sõites sellesse viljasse. Lapsed õpivad Jumala loodut imetlema, kui meie neile selles eeskuju anname.

Evi Sepp

Ambla koguduse kaastöölist ja kirikuteenijat, kunstiõpetaja Evi Seppa autasustatakse EELK tänukirjaga.