Imeliselt loodud

Kuidas läheb? Hästi! Tegelikult veel paremini, sest suurema osa heaga oleme nii ära harjunud, et ei märka öeldagi, küsimisest rääkimata.
Käesoleva nädalaga algab kirikuaasta uus kuulutusring. Me kõneleme Jumala suurtest tegudest, ent imelised on ka tema väikesed teod. Ka kõige väiksem Jumala tegu on lõpmata suurt kiitust väärt. Absoluutselt kõik, mida Jumal teeb, on hästi tehtud! See on lihtsalt võrratu.
Piisab, kui vaadata peeglisse. Mul on kaks silma. Kui ühega midagi juhtub, on tagavaraks teine. Sama lugu on käe, jala, kõrva, kopsu ja neeruga. Hilissügisel pole midagi tavalisemat kui natuke nuusata, kuid vaevalt mõtleme sellest, mis taskurätti jäi, kui millestki imelisest. Ometi on tatt meile eluliselt tähtis, et nakkustekitajad, mis võiksid meie täiuslikku tervikut ohustada, saaksid hingamisteedest eemaldatud.
Keha lähemalt uurides selgub, et igas rakus on peidus keemiatehas ja rakke on meis igaühes umbes 100 000 000 000 000! Kõik toimib ja vead parandatakse. Iga päev tekib meie kehas umbes 10 000 vähikollet, kuid meie immuunsüsteem parandab kõik need vead ükshaaval. Ja nii iga päev. Piisab vaid ühest apsust, et algaks kardetav haigus. Kuidas on võimalik, et me üldse koos püsime? Iga hetk meie elus on ime. Laulik ütleb (Ps 139:14): „Ma tänan sind, et olen nii kardetavalt imeliselt loodud. Imelised on sinu teod, seda tunneb mu hing hästi.“
Ka kõige tavalisemad asjad, millega oleme harjunud, on imed. Väikeste laste vanemad on kindlasti palju kordi rõõmustanud, et söömine toimub sama augu kaudu, kust hetk varem väljus kisa. Eluperioodil, mil vajadus ema ja isa süles olla on väga suur, on Jumal teinud nii, et inimene on pisike ja mahub täpselt sülle. Ka süli on loodud sobivalt tugitooli kujuline. Sülevajaduse ajal on laps nii kerge, et täiskasvanu jaksab teda tõsta.
Ajal, mil laps ronib ja maailma avastab, on talle seatud olla ohututes mõõtmetes, et ta igale poole ei ulataks. Ka lapse jõud on väike, päris igat pahandust ei jaksa teha ning lapsevanema ramm jääb peale, kui on tarvis takistada. Need asjad tunduvad lihtsad ja tavalised, kuid imelised niipea, kui mõtlen, kas mina oleksin tulnud selle kõige peale, kui inimese loomine oleks olnud minu ülesanne.
Huvitaval kombel on inimene loodud nii, et täiskasvanute unevajadus on väiksem ja seetõttu jõuavad nad ära oodata, millal nende põngerjad magama jäävad. Ka rinnaga toitmise peale tulla on üleloomulikult geniaalne. Mõelda vaid – ema joob vett, sööb suppi, liha ja kapsast, aga välja tuleb piim! Justnagu supermasin! Ja kui ema sööb midagi muud, siis välja tuleb ikka piim! Alati õigel temperatuuril, enamasti ka õiges koguses, ning rinnapiima koostis muutub söömise ajal täpselt õiges järjekorras.
Kui mina oleksin pidanud inimest looma, oleks õhuvahetuseks piisanud suust, aga Jumal teadis, et vajalik on ka nina, sest kui kogu aeg läbi suu hingata, on infektsioonioht suur. Lisaks on nina nagu väike amortisaator – kõhreline ja vetruv ning asub veidi eespool, mistõttu aitab see vastu seina jooksmisel vältida peapõrutust.
Tark tegu oli luua ninaaugud suunaga allapoole. See tagab parema õhuga varustatuse, isegi näoga vastu patja magades on nii võimalik hingata. Ja muidugi – vihm ei saja sisse. Söömise ajal on nina nagu radar, mis kontrollib toidu kõlblikkust.
Parim mehaanika on muidugi biomehaanika. Meie lihased kinnituvad täpselt õigetesse kohtadesse, et liikumisulatus oleks maksimaalne. Sealjuures on kõik tasakaalustatud. Kui sirutame, siis teisel pool lihas tasakaalustab. Iga liigutusega töötavad kõik selle piirkonna lihased. Kui näiteks trauma või mõne muu probleemi tõttu tuleb osa kehast jäigastada, siis biomehaanika häirub ning tekivad valud ja kulumised, mida ei oskaks ettegi näha.
Kirurgias tehakse küll head tööd ja püütakse parimat, kuid algset olukorda taastada on võimatu. See, mis oli loodud, oli täiuslik. Iga moonutus või kõrvalekalle toob kaasa probleeme ja tüsistusi. Kirurgia tähendab ju ikkagi veel enam lõhkumist eesmärgiga, et inimene ise paraneks. Jah, paraneda tuleb ise. Ise, see tähendab Jumala abiga. On ju võimatu ära imestada, kuidas haavad ise kinni kasvavad! Näiteks autol ei lähe harilikult mõlk iseenesest välja.
Need juhuslikku laadi üksikud näited kinnitavad, et kui mina oleksin pidanud inimest looma, poleks sellest välja tulnud ei Aadamat ega Eevat. Õnneks on asju, mida Jumal ei ole inimese kätte andnud. Jumal tänatud!

 

 

 
 

Kristjan Luhamets,
kolumnist