Imeline aeg teha tööd

Sellekevadistel sinoditel, vähemalt Tartu praostkonna sinodil, võrdles peapiiskop Urmas Viilma kahte aastat kirikuelus. Koguduste arv on üsna sama ja vaatamata liikmesannetajate arvu vähenemisele on EELK näol tegu jätkuvalt suurima organisatsiooniga riigis. Rõõmustav on, et viimase 30 aasta jooksul on taastatud 48 pühakoda ja varsti on meil rohkem kirikuid, kui oli 1939. aastal. „Meil on imeline aeg teha oma tööd,“ rõõmustas ülemkarjane.
Et aeg on imeline, rõõmustasin suure reede ristirännaku eel Tartus Peetri kirikus. Tunnistan, et võõras nahavärv linnapildis paneb vahel silmi suuremaks ajama või südame kiiremini lööma. Sellest ei peaks otsima ühele või teisele poole kalduvaid hoiakuid, kuid uue pildiga harjumine võtab lihtsalt aega.
Reede õhtul rahvast muudkui saabus kirikusse ja suur kirik sai sel aastal peaaegu täis neid, kes soovisid osa saada palvusest ja osaleda ristirännakul. Kui palverändurite seast kostis ristirännakul soome keelt ja veel mõnd võõrast keelt, siis Peetri kirikus tagapingis istus palvuse ajal paar tumedapäist ja kräsusjuukselist võõramaalast. Võib-olla on see viimane sõna valesti sõnastatud. Võib-olla tuleks pigem öelda eestimaalast. Kuigi aastaid on see sõna mind häirinud ja tundunud kuidagi ebaloomulik, siis väike viiv kodulähedases kirikus muutis väga palju. Sõna „eestimaalane“ sai oma õige sisu ja ka peapiiskopi kinnitus, et on imeline aeg teha tööd, hakkas just kui helisema. Tehkem seda siis ülestõusmise rõõmus.
Rita Puidet