Ilmasilmaja õpetuse lugu

Lugesin möödunud nädalal Maalehe kirjastuse välja antud Mikk Sarve raamatut «Ilmasilmaja». Ilmasilmaja on meie sugulasrahva manside muinaskangelane, tähelepanelikult ilma vaatav inimene. Niisama vaatleb «Ilmasilmaja» autor läbi aastaringi rahvakombeid, nende lõimumist kristlusega, sellest tekkinud tundeid ja mõtteid. Kuldseid vöökirju raamatu kaanel võiks mõista kui väärtuslikku aaret, mida meil vanarahva mälust on võimalik avastada. Raamatu teksti illustreerivad vöökirjad on mustvalged, sümboliseerivad juba ülesleitud tarkusi ja sulanduvad nii igapäevasesse ellu.

«Ilmasilmajast» võime lugeda, kuidas üks päev võib kõnekas olla nii rahvatraditsioonis kui ka kristluses. Näiteks tähistati möödunud nädalal Kristuse taevaminemispüha, mida vanarahvas on ikka nimetanud ristipäevaks. Ühelt poolt päev, millal tuleb hingamiseks aega anda Maale, ei tohi maad kaevata ega künda. Teisalt peaks sellel ajal mõtlema Kristuse maise töö lõppemisele. Nimetatud kahte tendentsi lähemalt vaadates tundub, et need on kooskõlas ning kummagagi vastuollu minemata on sel ajal paslik mõelda taevastele asjadele, millest me iialgi lõplikult aru ei saa.

Samas sobib see raamat toetama tänapäeva probleemide lahendamist. Näiteks mõtestavad paljud uuesti oma seisukohta 9. mai suhtes. Laupäevases Päevalehes võis lugeda südamlikku intervjuud nõukogude poolel võidelnud ajakirjandusprofessor Juhan Peegliga, samasuguseid lugusid on ilmunud vastaspoolel võidelnutest.

Mikk Sarv kirjutab: «Lapseeas otsime ja avastame oma- ning iseolemist. Igast vastutulevast puust või sündmusest sünnib laulujoru, tants, mäng, lugu… Lasteaiast ja koolist peale kitseneb oma olemise osa. Selgub, et oma laul, tants, mäng ja lood on valed! Kokkupuude käesoleva hetkega, tegelikkusega, õues ja ilmas avanevaga kitseneb üha.»

Küllap on nõnda, et kes Eestimaa lugu ja laulu on tunnetanud, need mõistavad seda rohkem. Näiteks võis möödunud nädalal lugeda, et Eesti juudi kogukonna uus esimees Ilja Sundelevitð paneks pärja ka nende Eesti sõdurite mälestusmärgile, kes sõdisid Saksa poolel. Sundelevitð mõistab eestlasi, kes kandsid mobiliseerituna SS-mundrit.

Ühes mõne aasta taguses intervjuus vastas Mikk Sarv küsimusele, mida oleks kristlusel õppida rahvausust ja rahvausul kristlusest, ühe sõnaga – armastust. Kindlasti käib see väide veel paljude Eestis levinud religioonide kohta ja kindlasti on «Ilmasilmaja» raamat, kust armastust ja mõistmist õppida saab.

Toomas Jürgenstein