Igavikumõtteid enne uue algust

Kirikuaasta viimane pühapäev on peetud. Enne uue kirikuaasta algust on põhjust süveneda igaviku olemusse, et paremini mõista käesoleva hetke erakordseid võimalusi. Meie elu on igavene, aga peame seda jagama väga targalt kaduvat ja igavest olemist omavahel tasakaalus hoides. Siin maisuses on meil olemiseks oma kindel aeg. Jumalal on meist igaühe jaoks eesmärk ja ülesanne. Kristliku kiriku sõnum aitab leida uuenenud inimesena eelkõige vaimse ülesande. See ülesanne avaneb läbi Kristuse elu ja lunastusteo. Uue Testamendi koguduse elukorralduses näeme neid võimalusi, selleks et küsida enda käest, milline on minu koht ja roll täna oma koguduses.
Üldiselt oleme kristlastena kutsutud teenima inimesi enda ümber ja tunnistama neile Jeesusest. Tunnistama sellest, mida Jumal on meie heaks teinud ja mida oleme näinud teda teiste heaks tegevat. Kogudusse kuuludes oleme ju kõik Kristuse sulased. Ülesanne kohustab meid otsima Jumalat ja paluma juhatust, nägema vaeva, võtma vastutust, vahel ka riskima. Ülesandele mõtlemise vastukaaluna kasvab märkamatult kristlikus koguduses tarbimiskultuur. Koguduselt oodatakse teenuseid, aga unustatakse, et kogudus – see olemegi meie. Tarbimise kultuuriga seostub kartus, et kui ma annetan või panustan, mis siis mulle endale alles jääb. Kartus ebakindla toimetuleku ees muudab andmise põhimõtte ikka kesisemaks ja selle tagajärjena piirame ka Jumala õnnistuse tulekut meie endi jaoks.
Igaviku taustal saame kujutada oma kristlikku elu ja vaadata, mis minu jaoks on need väärtused, millel on igavikuline tähendus, ja mis on see, millest pean õppima loobuma, kuna maine elu läheb nagunii kõige kaduvuse teed. Enesekeskset mõtlemist süvendab maailmas järjest kasvav majanduslik ebakindlus ja hirm konfliktide süvenemise ees. Üha enam saab selgeks, et suurriigid suhtuvad elu püsimisse ja võimumängudesse kui hasartmängijad. Katsetatakse ühte ja teist jõumeetodit omavahel jõujooni kehtestada püüdes, aga väikseimgi vääratus toob kaasa pöördumatuid tagajärgi.
Selles, et käesolev maailm lõpule jõuab, ei kahtle enam paljud. Päevauudised ainult seda jagavadki, kuidas maailma sündmused inimkonda üha kiiremini enesehävitamisele tõukavad. Juba USA president Franklin Roosevelt rääkis sõjast, mis lõpetab kõik sõjad. Need ohujutud ei üllata kedagi. Kas peaksime siis elama kogu aeg hirmus tuleviku ees? Ei, me ei pea muretsema. Jumal on valmistanud oma rahvale parima osa, mis ootab ees. Tulevik on helge ja kindel. Lõpuaja märkide ja sündmuste kohta ütles Jeesus ise: „Aga kui kõik see hakkab sündima, siis tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb“ (Lk 21:28).
Neile Jeesuse sõnadele mõeldes ei tohi enam raisata aega oma elu ja tuleviku eest muretsedes. On parem küsida tänase päeva kohta: kellena Jumal tahab näha mind siin ja praegu? Oma inimliku tarkusega asjade korraldamisest on vähe kasu. Peaksime otsima ja avastama Jumalaga koostöö tähendust. See on seotud oma isiku usaldamisega Jumala hoolde. Enda plaanidest loobumist ja Jumala plaanidega nõustumist.
Ka oma koguduses kaasa töötamine vajab otsustavust ja valmidust jätta ennast Jumala hoolde ja alustada panustamisega. Praegu on kristlaste jaoks Eestis väga soodus aeg. Saame segamatult usus kasvada. Nii palju on häid vaimulikke raamatuid, meil on võimalus õppida usuteadust ja käia piiblikursustel. Aga samas on näha, kuidas igapäevaelu töö, puhke- ja harrastusvõimalused jätavad üha enam tagaplaanile jumalariigi ja kogudusetöö, järjest vähem on selleks aega. Ometi oleme kõik oma valikute ja aja peremehed.
Me ei tea, kui kauaks seda rahulikku head aega antakse. Parim, mida saame teha, on oma hinge eest hoolt kanda. Otsida Jumala lähedalolu oma isiklikus elus. Ja võtta vastutust oma koguduses, et olla abiks jumalariigi töös. Surmavald peatab hetkeks meie teekäimise. Suurel hommikul kutsub Jeesus kõik oma lapsed ärkama igavesele elule. Algab uus hommik ja uus aeg. Üks tuntud kristlane on öelnud: „Kui te ühel päeval kuulete, et ma olen surnud, siis ärge uskuge! Ma olen rohkem elus kui kunagi varem.“ Meiegi saame Jeesuse armust just samamoodi elada ja mõelda, alustades sel pühapäeval uut kirikuaastat.

 

 

 
 
Leevi Reinaru,
EELK Misjonikeskuse juhataja