Igaühele oma tähtpäev

Sel nädalal jätkus tähtpäevi, 9. mail nad lausa kattusid, igaüks võis valida endale sobiva.
Kirikurahvas tähistas 9. mail Kristuse taevaminemise püha ehk rahvapärimuse järgi suurt ristipäeva. Sel puhul peetud jumalateenistusi ja kirikukogunemisi saatis mitmel pool kontsert. Helget meeleolu toetasid haruldaselt ilus ilm, samuti lehvivad Eesti lipud, mis küll tähistasid hoopis Euroopa päeva, üht uuemat tähtpäeva Eesti riigikalendris. Osades riigiasutustes peeti sel puhul väikesi meenutusi, et kuulume ju nüüd täiesti Euroopasse. Need, kes kord seda kogenud, ei väsi tõepoolest rõõmustamast, kuid kasvaval põlvkonnal pole enam sellest mälestust. Nende jaoks tähendab Euroopasse kuulumine juba muud: avaramaid õppimis- ja töövõimalusi.
Küll jätkus Eestis neidki, kes meenutasid, kuidas nad 1945. aastal Euroopat «vabastasid». Ehkki Euroopa ise sellest mõnevõrra muud arvab, teevad nn vabastajad end ikka igal aastal kuuldavaks, mida rohkem kell end õhtusse keerab. Loota võib, et hääbuv põlvkond selle tähtpäeva Eestis endaga kord ka lõpetab, aga kindel ei saa sugugi olla. Osal venekeelsest rahvastikust kuulub see teadmine identiteedi külge.
Sel nädalal saime näha, kui ebapüsivad on inimlikud arusaamad. Kui veerandsajandi eest oli sõnal «fosforiit» keelav ja rahvast ühendav tähendus, siis nüüd leidub täpselt samade inimeste seas arvajaid, et aeg oleks sellest varasalvest hoopis ammutama hakata. Enam ei pea nad fosforiidikaevandamist loodusele ohtlikuks.
President Arnold Rüütli portree sai tema 85. sünnipäeva tähistamisega koha president Meri portree kõrvale presidendi kantseleis Kadriorus, kus 1. korruse galerii seintel on kõigi Eesti seniste riigipeade portreed.
Pühapäeval, 12. mail lehvisid jälle lipud, seekord üksmeelselt nii kirikus kui laiemalt Eestis, samuti Euroopas, ja ka venekeelse elanikkonna hulgas sooviti õnne – emadepäeva puhul.
Juune Holvandus