Igaühel on kanda oma koorem

Vennad, kui inimest peaks ka tabatama mingilt üleastumiselt, siis teie, vaimusaanud, parandage niisugust tasase vaimuga, jälgides ennast, et te ise ei satuks kiusatusse. Kandke üksteise koormaid, nõnda te täidate Kristuse seadust. Sest kui keegi arvab enese midagi olevat, olemata aga midagi, see petab iseennast. Aga igaüks katsugu läbi oma töö ja siis ta võib kiidelda üksi iseendas, mitte teistele, sest igaühel on kanda oma koorem. Aga see, keda õpetatakse sõnaga, jagagu kõike head õpetajale. Ärge eksige: Jumal ei lase ennast pilgata, sest mida inimene iganes külvab, seda ta ka lõikab. Kes oma lihalikule loomusele külvab, see lõikab lihalikust loomusest kaduvust, kes aga Vaimule külvab, see lõikab Vaimust igavest elu. Ärgem tüdigem head tehes, küll me omal ajal ka lõikame, kui me enne ära ei nõrke! Niisiis, kuni meil on veel aega, tehkem head kõikidele, eriti aga usukaaslastele!    Gl 6:1–10

Tänase pühapäeva kirikukalendri järgne teema „Jumala hoolitsus“ sobib loetud kirjakohaga kaudselt: koguduseelu pole ju midagi muud kui Jumala hoolitsuse otsimine ja selle kogemine.

Kuid otseselt kõneleb meie kirjakoht ikkagi hoolitsusest koguduseliikmete vahel.

Esmalt kõneleb Paulus vaimusaanutest, keda kirikus on ju palju: vaimulikud, prohvetid, misjonärid, karismaatilised ilmikud jne. Nad kutsuvad teisi korrale. See võib kellelegi mitte meeldida, kuid see on nende Jumala poolt antud ülesanne ja Pauluski nõustub, et see peab niimoodi olema.

Ometi manitseb ta selliseid vaimusaanuid, et nad kutsuksid oma usukaaslasi korrale esiteks tasase vaimuga ja teiseks jälgides, et see korralekutsumine neid endid patustama ei aja. Ja et nad omakorda korralekutsumist ei vajaks. Sest, nagu Paulus ütleb, kui keegi arvab end vaimusaanu olevat, tegelikult seda aga pole, siis ta petab iseennast.

Kuidas siis vaimusaanu tõelist vaimuandi ära tunda? Kristuse armastuskäsu täitmisest! See, kes usukaaslasi manitsedes ja neid enda arvates õigele teele juhtides unustab armastuse, toob koguduses inimestevahelistesse suhetesse kimbatust ja tüli, on ise sattunud kiusatusse.

Ja siis ütleb Paulus: kandke üksteise koormaid! Vaimusaanud, toetage neid, kellel Püha Vaimu nii palju pole! Kuid, vähema Vaimuga vennad, toetage omakorda vaimusaanuid, kes on kaotanud Kristuse armastuskäsu täitmise võime! Palvetage üksteise eest!

Kuid üksteise üleastumiste jälgimisel olgu ka piir. Kust see piir läheb, on keeruline öelda. Jeesus annab meile Mt 7:3 hoiatuse: „Aga miks sa näed pindu oma venna silmas, palki iseenese silmas aga ei märka?“

Seega tuleb tegelda ka iseendaga, mitte ainult teistega. Viimses kohtus peame Issandale aru andma ikkagi oma, mitte kellegi teise tegudest. Ja just seetõttu ütleb Paulus: „Aga igaüks katsugu läbi oma töö ja siis ta võib kiidelda üksi iseendas, mitte teistele, sest igaühel on kanda oma koorem.“

Kui vaimusaanu on sõna kuulutaja, siis on tema koormaks teiste õpetamine ja õpetatavad aidaku seda koormat kanda oma panusega õpetaja toimetulekuks. Meie kirikus on kaunis levinud mõtteviis, et koguduse väljapaistvaimaid vaimusaanuid – vaimulik – jagab talle antud vaimuvara edasi tasuta või minimaalse tasu eest.

Kuid Paulus ütleb, et see ei peaks niimoodi olema. Sest kui Jumala antud sõna võetakse vastu tasuta taevamannana, ent ainelise vara eest ollakse valmis maksma suur tasu, siis pilgatakse Jumalat ja külvatakse oma lihalikule loomusele, millest tõuseb ainult kaduvust. Nõnda manitseb Paulus meid külvama mitte lihalikule loomusele, vaid Vaimule, sest siis on lootust lõigata igavest elu.

Jumala sõna ja selle kuulutajate väärtustamise kõrval teine viis, kuidas Vaimule külvata, on teha head. Mis on hea? Kõik see, mille puhul inimene usub, et see muudab elu paremaks: tema elu, ligimese elu, ühiskonna elu.

Kuid ka head tehes võib kergesti ära nõrkeda. Päevad tunduvad liiga lühikesed kõige hea jaoks, mida on tarvis teha. Tegemata head, asjad kuhjuvad ja varsti võib heategija nende alla mattuda.

Niisiis tuleb hea tegemisele kuidagi süsteemselt läheneda. Ühe viisi pakub siin välja ka Paulus. Tehkem head eelkõige usukaaslastele! Ja kui jõudu üle jääb, siis ka teistele. Mõte teha heade tegude tegemisel inimestel vahet kõlab üsna ebakristlikult, kuid on meie, nõtrade inimeste puhul paratamatu. Sest halva jõudlusega jääb osa plaanitust tegemata ning pigem jäägu tegemata see, mis on suunatud Jumalale ja usukaaslasele, kui see, mis on suunatud maailmale ja uskmatule ligimesele.

Ütlesin algul, et teema „Jumala hoolitsus“ sobib tänase kirjakohaga kaudselt. Kuid kõigeks selleks, milleks Paulus meid siin Galaatia kirjas üles kutsub, ei piisa inimlikust jõust, vaid me vajame pidevalt Jumala hoolitsust. Palvetagem, et meil seda oleks!

 

 

 

 

Mart Jaanson,

Nõo koguduse õpetaja