Igapäevast mälu …

… anna meile tänapäev! Tänapäeval täitsa vajalik palve. Teinekord olen ma igapäevase leiva kõrval üsna sõltuv igapäevasest mälust. Kujutlege korraks, mis hakkab juhtuma – tegelikult ei juhtu soovitu, kui ei mäletata oma PIN-koodi või salasõna! Ei tahaks end kujutleda olukorda, kus elektriarve maksmiseks tuleks sõita Eesti Energia kontorisse ja seista seal järjekorras, kuni teller sularahamakse vastu võtab. 

Ehkki mina kannan oma mälu, tajun, kuidas teatud juhul hoopis mälu kannab mind. Just praegusel ajal on tunda, kuidas tahaks tagasi harjumuspärase eluviisi juurde. Mälukujutlused minu sees on loonud teadmise sellest, milline elu peab olema! Nii küsingi endalt: kas inimese sisemine konservatiivsus sõltub sisemälust, mis peab õigemaks seda, milline oli elu äsja, et soovib selle juurde tagasipöördumist? Sellise sooviga olen ju minevikuinimene, kes laseb end mõjutada olnust. Õnneks kristlasena hoiab mind õpetussõna apostel Pauluselt, kes kord hoiatas: ärge muganduge praeguse ajaga, vaid muutuge meele uuendamise teel (Rm 12:2).

Tõesti, inimesena ei ole ma piisava meeldejätmise võimega, et suudaks kogu mälu hallata – teatud juhul on tarvis arvutile juurde osta lisamälu või lükata telefoni uus mälukaart. Ikka selleks, et teha rohkem jäädvustusi oma elust. Nüüd, kui elu on sotsiaalselt pinnalt suunatud rohkem kodudesse, olen minagi üle vaadanud tuhandeid pilte, millest enamiku olen kustutanud ja vaid üksikutest teinud mõne perioodi kohta pildiseeria. See on tähenduslik perele, kui järgmistel pühadel koos oleme ja tahame meenutada mälust läinud sündmusi fotode abil. 

Ühiskondliku mälu säilimiseks on muuseumid ja arhiivid. Rahva mälus püsivate valulike perioodide uurimiseks on loodud mälu instituut, et talletada lugusid, mis maha salatud ajastul avalikkuse ette ei jõudnud. 

Rahvast tabanud traagiliste sündmuste meeleshoidmiseks on püstitatud mitmeid mälestusriste ja rajatud memoriaale. Riikluse põhistamiseks on sündinud palju elavamad tähised – mälestuskirikud. Nii on Nõmmel Rahu kirik, mis tähistab seda ajaloolist saavutust, kui sõlmiti 100 aasta eest Tartu rahuleping. Kaitseväele ja Kaitseliidule on eriliseks kujunenud mälestuskirik Toris. Aastakümneid varemetes olnud paik sai uue tähenduse 1990ndatel ja pühitseti 23. aprillil 2001 Eesti sõjameeste mälestuskirikuks. Sinna kirikuseintele on kinnitatud marmortahvleid, meenutamaks vabaduse eest võidelnuid ja tänapäeval sõjalistel operatsioonidel langenuid. 

Kaplanid kaitseväes ja Kaitseliidus on mälukandjate rollis, et tuletada meelde, mis hinda on makstud vabaduse eest. Või kuidas eluga riskides tänased kaitseväelased on rahu hoidmise nimel koos relvavendadega kriisipiirkondades kaotanud osa oma elust ja tihti ka tervisest.

Alati ei piisa sellest, millist mälu kannan mina. Midagi ununeb. Seepärast on vaja kaastundjate tuge. See, mida üksikisik võib unustada, aitavad teised alal hoida. Tähistades üheskoos pühi ja tähtpäevi, kanname edasi igavikulist mälu. 

23. aprill on viimastel aastatel kujunenud veteranide austamise päevaks. Neid on meie hulgas tuhandeid ja enamik, kes käinud missioonidel, jätkab praegugi teenistust riigi kaitsmise nimel. 

2013. a toodi Paldiskisse Afganistanist Eesti üksuste baaslaagrisse püstitatud mälestusmärk. Nüüdseks on Scoutspataljon, kes on peamine missiooniüksuste mehitaja, ümber paiknenud Tapale. Sellest baaslaagri monumendist on kujunenud mobiilne mälestusmärk, mis võetakse kaasa sinna, kus paikneb üksus. Nii peabki kaplan Peeter Paenurm sel aastal mälestuspalve 23. aprillil Tapal Paldiskist üle viidud monumendi juures, et meenutada rahvusvahelistel sõjalistel operatsioonidel langenuid. Samal päeval avatakse õppehoones mälestussein kõigi, ka Eestis, teenistuses langenute auks. 

Pidades kinni 2 + 2 reeglist, peab tol päeval vanemkaplan Ago Lilleorg mälestuspalve Kaitseväe kalmistul ning peakap­lan teeb seda mälestuskirikus. 

Austusväärset veteranipäeva meile kõigile!

 

 

 

 

Gustav Kutsar,

kaitseväe peakaplan