Igale asjale on määratud aeg …

«Kellakruttimisest» meie laiuskraadil küll mingit rahas mõõdetavat kasu ei sünni, aga rituaalse toiminguna on see üsna tabav. Oktoobri lõpus hakkame hiljem tõusma ning õhtupimedus, mis tuppa ja tuttu sunnib, saabub varem.
Riigiisade valimine ja muu pulli tegemise aeg saab läbi, enne jõulu miskit põrutavat ei juhtu, istutakse hingedeaega pidades peeru-, küünla- või säästupirnivalgel, lõigutakse kõrvitsasalatit ja kuulatakse kurkide hapnemist sahvris. Muiste käidi just sel ajal, nagu ka suvel pärast heinategu, meelelahutuseks röövretkedel, mille käigus vahel sündisid uued mõõga- või ka ususangarid.
Ristiusulisi eestlasi enam oma kasu eest sõtta ei lastud ja ehk seepärast meil polegi päris õiget rahvuslikku pühameest (kui mitte arvestada Raikküla Hugot). Nagu lätlastelgi. Sellestki on näha, et tegelikud kolm Balti riiki on ikka Eesti-, Liivi- ja Kuramaa, leedulased kuuluvad juba ajalooliselt ühte mesti hoopis poolakate ja valgevenelastega. Luterlastena passib meile «katoliikliku» pühakutepäeva tähistamise asemel pigem kõrvitsaga kollitegemine, mis hoolimata iidsetest kelti juurtest praegusel kujul pärineb USAst.
Õiget halloween’i peetakse selgi aastal mõistagi Iraagis ja Afganistanis, kus poisid ja tüdrukud saavad kas või iga öösi maalitud nägudega ringi joosta ning külaelanikke hirmutada.
Isadepäeva komme on samuti toodud suure lombi tagant. Tähistatakse seda aga väga erinevatel aegadel. Jänkid juuni kolmandal pühapäeval, meie koos skandinaavlastega (erandiks taanlased) novembris. Väidetavalt kaupmeeste nõudmisel, sest muidu langeks see püha liiga lähedale emadepäevale ja lapsed ei jõuaks uue kingi tarvis raha koguda.
Sakslaste juures on asi veelgi veidram, nemad peavad seda taevaminemispühal meestepäevana (Männer- või isegi Herrentag). Isad ja pojad laovad kärud veini- ja õllekaste täis ning põrutavad rohelusse koos muu meestest suguseltsiga vennastuma.
Saksa soost ameerika kirjanik Kurt Vonnegut laseb tulnukal kosmosest arutleda selle üle, miks kristlased endale nii kergesti julmust lubavad, ja jõuab järeldusele, et viga on vähemalt osaliselt Uue Testamendi lohakas jutustamisviisis. Kuigi eesmärgiks on õpetada halastust ka kõige viletsamate vastu, ei jõua mõte pärale, sest Jeesus pole mingi kehvik, tema isaks on Jumal ise.
Seepärast mõeldakse Issanda kannatustest lugedes: oh sa poiss, seekord on nad lintšimiseks küll ebasobiva selli valinud. Aga sellel mõttel on vend: leidub ka sobivaid inimesi, keda lintšida. Need, kellel ei ole mõjukat suguseltsi.
Eesti hädaks on läbi ajaloo olnud liitlaste vähesus ehk mõjuka suguseltsi puudumine. Nüüd oleme küll NATOs ja meil lubatakse koos teiste täitsameestega kas või aasta läbi demokraatia kaitsmise safaril osaleda. Brüsseli pühad isad ütlevad, millal on õige aeg koguda ja millal kogutut laiali pilduda. Aga kas neist sugulastest ka Läänemere gaseerimise vastu abi tõuseb või kas nad ikka panevad seljad kokku, kui meie õues peaks kakluseks minema, pole kindel.
Eestlased olla kinni oma minevikus. Nemad ei lähe seepärast üle talveajale, vaid keeravad kella tagasi õigeks. Ja väidavad vastupidiselt briti ärimehele, et oluline pole mitte see, keda, vaid mida sa tead ja tunned. Eks ta ole, ütleks Vonnegut.