Igal perekonnal on lugu

14. juulil täitus 100 aastat päevast, mil sündis juuresoleva jutluse kirjapanija Agu Põld (14.07.1909–17.03.1966). Lahkudes oli ta 56 aastat vana.
Pidev kõnelemine Jumalaga, temalt igaks sammuks õnnistuse palumine, oma tahtmise allutamine tema tahtmise alla iseloomustas Agu Põllu vaimse arengu teed.
Paar aastat tagasi kohtusin Tartus ühe ta kunagise õpilasega, kes pani mulle südamele midagi oma isast kirjutada. Järele mõeldes tunnistan, et mul on vaid lapse mälestused: ma ei jõudnud rääkinud oma isaga täiskasvanud inimese jutte. Ta rääkis minuga kõige rohkem, kui pidin koolieas mõne töö juures ta käealuseks olema. Pidin ulatama naelu või hoidma sae teisest käepidemest, kui saagisime ahjupuid, riisuma, kui tema niitis, jne.
Ta rääkis meeleldi maailma asjadest, poliitikast, ajaloost, oma noorusest. Nii palju kui sel ajal lastele räägiti. Tartust, mille järele ta eriti igatses. Kuigi see tema õige Tartu, sõjaeelne õnnelik linn, oli varemetes ja elas vaid mälestustes.
Õhtuti võttis ta sageli üles mõne laulu, mida oli lauldud tema lapsepõlves. Neid laule koolis ei lauldud. Vahel tõi ta kasvatuslikke näiteid oma lapsepõlvest ja kinnitas, et püüab järgida oma lapsepõlvekodu vaimu, sealhulgas karskust, sest ta austab oma isa. Olles väga kindlate põhimõtetega, ei nõudnud ta nende pimesi ülevõtmist. «Katsuge kõik läbi ja pidage, mis hea on,» juhatas ta Pauluse kirja sõnadega.

Kodu vaimsus oleneb emast
Igal perekonnal on oma lugu. Agu Põld oli oma vanemate esimene laps. Ta ema Helmi Põld oli 18aastaselt sooritanud kutseeksamid ja saanud esimeseks Virumaa naiskülakoolmeistriks. Südi neiu kutsuti Tartusse karskustööle. Koostööst karskusliikumise eest­vedaja Peeter Põlluga kujunes abielu. Mõlemad olid seotud veel ühe suure algatusega – esimese eestikeelse eragümnaasiumi käivitamisega. See oli tütarlastegümnaasium, sest mõlemad teadsid – järeltuleva põlve vaimsus oleneb kodu vaimsusest, kodu vaimsus oleneb eriti emast.
Läinud sajandi algus oli suurte muutuste aeg – teaduse ja tehnika, aga samuti ühiskonna areng oli uskumatult kiire. Sel ajal valiti tulevik: ehitada kõigi kiuste üles eesti ühiskond, mitte saada osaks mõnest suurrahvast. Helmi ja Peeter Põld rajasid eestikeelse kodu, mis nii nagu teised eestikeelsed haritlaste (Jaan Tõnissoni, Oskar Kallase jt) kodud olid rahvuse taimelavaks.
Peeter Põld oli esiklapse sündimise ajal (kokku kümme aastat 1908–18) Eesti Nooresoo Kasvatuse Seltsi (ENKS) Tütarlaste Gümnaasiumi (praegu Miina Härma gümnaasium) direktor, kuni talle usaldati eestikeelse ülikooli käivitamine. Helmi Põld oli selle kooli kauaaegne õpetaja. Kokku sündis Helmi ja Peeter Põllu perre 11 last, kellest üks imikueas suri. Pere vanimal lapsel Agul tuli noorematele olla mitte ainult vanemaks vennaks, vaid isa surma järel (1930) võtta enda peale sageli ka isaroll.
Isa eeskuju oli Agu Põllule teejuhiks. Peeter Põld oli sügavalt kõlbeline isiksus, kelles olid harva esinevalt koos võimekas organisaator, selge mõttega teadlane, väleda sulega kirjamees ja päikeselise karakteriga inimene, kes oli eeskujuks oma õpilastele. Tema ootamatu surm tüüfusesse oli kaotus kogu rahvale, mitte ainult perekonnale, kuid lähedaste kaotusvalu on sügavam ja kestvam. Kas mitte leinaajal ei terendanud Agu Põllule teadmine: tema tahtmine on suurem kui meie mõistus.

Kolmandat põlve koolmeister
Agu Põld lõpetas 1928. a Hugo Treffneri Gümnaasiumi ja astus Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonda ajalugu õppima. Ülikooli lõpetamine 1938. aastal tähendas, et vahepeal oli tulnud täita mitmeid ülesandeid (sõjaväekohustus, stažeerimine Soomes jne). Ta kogus materjali väitekirja jaoks ja õpetas ajalugu nii ENKS Tütarlaste Gümnaasiumis, kus õppisid ka ta nooremad õed, kui Tartu Poeglaste Gümnaasiumis, olles kolmandat põlve koolmeister.
Agu Põllu vanaisa Peeter Põld seenior oli Puru kooli juhataja Virumaal, isa Peeter Põld juunior lõpetas Tartu Ülikooli teoloogina, kuid töötas hariduspõllul. Agu Põld oli hariduselt ajaloolane, kuid vahetas kooliõpetaja ameti sõja ajal kirikuõpetaja kutsumuse vastu. Perekonnaringis on ta kinnitanud, et ei oleks koolitööst loobunud, kui oleks saanud õpetada südametunnistuse järgi. Ent juba 1940. aasta näitas, et usklik ajalooõpetaja peab valima, kas loobub ajaloost või usust.

Kooliõpetajast kirikuõpetajaks
Eesti Vabariigis omandatud ajalugu oli vastuolus ka Hitleri-Saksamaa ajalookäsitusega. Agu Põld ei saanud oma veendumusi vahetada, 1943. aastal sai temast rändjutlustaja, seejärel asendusõpetaja Pärnumaal, 1945. aastast sai ta oma koguduse Vigalas ja hooldajaõpetaja ameti Mihklis. See tähendas pikki jalgrattasõite poristel maateedel ja lootust: õiglus võidab, sõja võitjad lubavad Eesti Vabariigi iseseisvuse taastada, ema, viis õde ja vend, kes septembris 1944 põgenesid, saavad tagasi tulla.
1953. aastal määrati Agu Põld Saarde koguduse õpetajaks elukohaga Kilingi-Nõmmel. 1958. aastal oli ta omandanud teise kõrghariduse teoloogina, sooritades eksamid Usuteaduse Instituudi juures.
Ka selles olukorras, kuhu Eesti oli sunnitud, sai elada südametunnistuse järgi. Suguseltsis oli teisigi vaimulikke: Peeter Põllu vend Harald Põld – Kose praost ja piiblitõlkijaid, Haraldi poeg Hillar Põld – pastor ja UI õppejõud, samuti praost Toomas Põld, Agu Põllu noorem vend, kes on teeninud nii eesti kui saksa kogudusi Saksamaal.
Agu Põld on maetud Tartusse Pauluse kalmistule oma isa jalutsisse. Üle hauaplatsi kõrguval graniitristil on tekst Pauluse kirjast roomlastele 11:36: «Sest temast ja tema läbi ja tema poole on kõik asjad. Temale olgu au igavesti! Aamen.»

Rutt Hinrikus

Jutlus

Rõõmustage alati, palvetage lakkamatult, tänage kõige eest. (1Ts 5:16–18).
Inimesed ütlevad sagedasti vähe, aga sõnu on neil selleks palju. Jumala viis on öelda palju ka väheste sõnadega. Nõnda on lugu manitsusega: «Paluge lakkamata.»
Usklikud mehed käisid koos arutamas raskeid piiblikohti. Üks selliseid oli: «Paluge lakkamata.» Mõned mehed arvasid, et alati paluda pole võimalik. Aitab, kui seda kolm korda päevas teeme, nii nagu kolm korda päevas ihu toidame.  Asja otsustati kuu aja jooksul uurida
Tolle maja usklik teenija juhtus seda arutlust kuulama. Ta küsis: «Kas tõesti läheb kuu aega tarvis nii lihtsa salmi seletamiseks?»
Üks vendadest ütles: «Palun seleta meile, kuidas sa võid oma suure töö juures alati Jumalat paluda.» – «Heal meelel,» oli vastus. «Hommikul, kui avan silmad, palun otsekohe: Issand, tee minu mõistuse silmad lahti, et ma tunneksin õieti iseennast ja võiksin elada selle päeva Sinu auks.
Kui hakkan rõivastuma, palun: armas Jeesus, kata mind oma õiguse kuuega. End pestes õhkan: pese mind, Lunastaja, oma verega. Köögis tuld tehes palun: süüta oma armastuse tuli põlema mu südames teiste vastu. Kui asun valmistama toitu, on mu palve: armas Jeesus, toida ka täna minu hinge oma elava sõnaga.
Päeva jooksul lapsi hoides palun: Issand, kingi mullegi alandlikku ja kohtlast lapsemeelt. Nii äratab iga töö ja tegevus minus vastavat palvet ja kõik kujuneb mulle palveks.»
«Küllalt!» hüüdis üks vendadest. «Jumalikkude asjade mõistmine on ilmutatud väetitele ja lapsemeelsetele, aga tarkade ja mõistlikkude eest on see varjule pandud.»
Kas tahab apostel sellega öelda, et olge alati ristis kätega ja põlvitamas? Samas Pauluse I kirjas tessalooniklastele ütleb ta eelmises peatükis: tehke tööd oma kätega, et te oleks ka paganate ees austamisväärsed. Kristlane on hoolas oma ajalikus töös, kuid ta ei pea end töö alla matma nii, et tal aega ja lõpuks isegi õiget tahtmist palvetamiseks pole.
Kristlane palub, et tal oleks jõudu õigesti töötada, maailm töötab, et poleks vajadust palvetada. Apostli manitsuse mõte on: jää Jumala ligidusse, nõnda et sa alati Temaga kõneleda võiks. Valva, hoidu südamega Jumalast eemaldumast.
On töid, mida tehes paluda ei saa – näiteks arvutamine. Siiski peab südame seisukord olema niisugune, et pärast töö lõpetamist oleks usklik võimeline oma Jumalaga kõnelema. Näiteks arvepidamise ajal oma majapidamise üle võib tulla ahnus või kitsidus Jumala ja inimese vahele.
Oleme ju lakkamatult hädaohus, nii kaua kui elame selles maailmas, mis on täis pattu, sest pimeduse väed ümbritsevad meid. Meil on alati uusi vajadusi, kuid meie suur troost on selles, et me ei pruugi nõu, abi ja kaitset otsida kusagilt mujalt kui ainult Issanda juurest.