Identiteediküsimusi ei tohi peita

Tänavusel arvamusfestivalil tõstatas peapiiskop Viilma eestlaste usku puudutavas diskussioonis küsimuse, miks 2021. aastaks planeeritud rahvaloenduse küsimustikust kavatsetakse välja jätta religiooni küsimus ja kuidas meie religiooniteadlased sellesse suhtuvad. Kuna probleem jäi vaevama, otsustasime selgust otsida.
Eesti püüab olla innovaatiline maa ja seda ka rahvaloenduste korraldamises. 2021. aasta rahvaloendus toimub registripõhisena. See tähendab, et elanikkonna kohta soovitavate statistiliste näitajate kohta tehakse päringuid 17 registrist ja püütakse inimesi otseintervjuudega võimalikult vähe tülitada. Ühelt poolt tähendab see nii aja kui raha kokkuhoidu. Samuti võimaldab registripõhine loendus tulevikus koguda vajalikke andmeid lühema intervalliga, mis muudab andmed ajakohasemaks.
Samas on registripõhise rahvaloenduse ees ka takistusi, näiteks on üldteada meie registrite, kasvõi rahvastikuregistri kehv kvaliteet. Eesti Kiriku lugejat puudutab ehk enim see, et registripõhise loenduse käigus ei ole võimalik saada statistilisi andmeid selle kohta, kui palju inimesi Eestis peab mõnda usku omaks. Meil ei ole nimelt ühtegi registrit, mis selliseid andmeid sisaldaks.
Iseenesest ei ole rahvaloenduse usku puudutav küsimus (vähemalt 15aastastele vastajatele esitati kaks küsimust – esimene selle kohta, kas vastaja „peab mingit usku omaks“ (võimalus oli ka vastata, et isik ei soovi usuküsimusele vastata), ja teise küsimusega täpsustati usk) kuigi informatiivne inimeste religioosset kuuluvust, käitumist ja tõekspidamisi puudutavates küsimustes. Põhjalikumate andmete saamiseks on ja jäävad esmaseks meetodiks siiski küsitlusuuringud. Pigem mõõdab rahvaloenduse küsimus inimeste identiteeti, poolehoidu mõne konfessiooni või usuliikumise suhtes. Kuid mõnes mõttes on religiooni küsimuse sisaldumine rahvaloenduses siiski tähenduslik ja oluline.
Esiteks on tegemist kõikse valimiga ehk siis vähemalt teoreetiliselt saab usu kohta küsida kõigilt Eesti elanikelt. Seda ei suuda asendada ükskõik kui ulatusliku valimiga küsitlus­uuring. Statistikaameti selgituste kohaselt kaalutakse religiooniküsimuse viimist nende poolt aasta ringi tehtava küsitlusuuringu raamesse, mille valimiks on 20 000 inimest.
Ühelt poolt võib ju rõõmustada: „hea seegi!“, „parem kui mitte midagi“. Teisalt aga lähevad selle uuringu käigus „kaotsi“ väiksemad konfessioonid ja usuliikumised. Kui 2011. aasta rahva- ja eluruumide loendusel oli 1,3 miljoni loendatu hulgas 1000 maausulist, siis 65 korda väiksem valim annab meile 15 maausulist, kes ilmselt statistikaameti poolt pannakse alajaotuse „kokku muud“ alla.
Ehk suuremgi probleem on aga see, millise signaali annab religiooni küsimuse „tõrjumine“ rahvaloendustest avalikkusele. Kui Eestis on kahes okupatsioonijärgses loenduses religiooni teema vähemalt kaks kordagi sees olnud, siis Euroopa Parlamendi ja Euroopa Nõukogu rahvaloendusi reguleerivast määrusest (EÜ) 9. juulist 2008 nr 763/2008 „Rahva ja eluruumide loenduste kohta“ ei leia me kohustuslike kogutavate andmete loendist ei etnilist päritolu, rahvust, emakeelt ega religiooni.
Küll aga soovitatakse küsida inimese kodakondsuse ja päritoluriigi kohta. Viimane tähendab seda, et näiteks Saksamaal elavat teise või kolmanda põlvkonna muslimist immigranti ei erista rahvaloenduse andmestikus põhirahvastikust enam miski. Tegelikult ei tea seal keegi täpselt, kui palju muslimeid üldse riigis elab ja see toob kaasa probleeme ühiskonnaelu korraldamisel.
Värske pagulane loetakse muslimiks sellisel juhul, kui tema päritolumaa on valdavas osas islamimaa. Pärituolumaa, etnilise päritolu ja religiooni samastamine tähendab aga suurt metoodilist viga, kuna loendamata jäävad nii sakslastest islamisse pöördujad kui ka arvukad immigrandid riikidest, kus elanikkonna põhireligioon ei ole islam (Wie viele Muslime leben in Deutsch­land? Eine Hochrechnung über die Anzahl der Muslime in Deutschland zum Stand 31. Dezember 2015. Im Auftrag der Deutschen Islam Konferentz von Anja Stichs).
Seega, samal ajal kui religiooni teema on nüüdisaegses Euroopas üha enam muutumas avaliku inforuumi teemaks, eelistatakse rahvaloendusel pigem küsida tualeti ja vannitoa olemasolu kohta inimese korteris kui tema etnilise ja usulise päritolu kohta! Usklikkus on identiteedi küsimus ja sama oluline nagu rahvus. Kes me oleme? Identiteet määrab sotsiaalsed suhted. Seepärast peakski me inimese identiteedi kohta teadma.
Liikmesriikidele on viimati nimetatud küsimuste esitamine statistikaameti selgituse kohaselt vabatahtlik, sest tegemist olevat delikaatsete teemadega, mille küsimine kohustuslikus korras toimuval loendusel on seotud õigusruumi võimalustega. Näiteks rahvust küsitakse üldjuhul endiste NSVLi ja Jugoslaavia koosseisu kuulunud aladel.
Religiooni küsimus olevat aga üldse väga harv küsimus, mida on esitatud loendustel Bosnias, Kanadas, Eestis ja veel mõnes riigis aegpidevalt, kuid üldiselt seda teemat ei soovitatavat küsida, sest andmete manipulatsiooni olevat raske ära hoida. Näiteks kui Bosnias määratleb inimene end serblaseks, võtab ta vabatahtlikult ja automaatselt omaks ka kuuluvuse õigeusku.
Eeltoodust ei oska paraku järeldada muud, kui et usu ja etnilise päritolu küsimused ei ole Euroopa Liidus mitmeski kontekstis teretulnud. Hea vähemalt, et 31. detsembril 2018 algaval Eesti prooviloendusel on 38 näitaja hulgas rahvus ja emakeel. Seni veel.

 

 

 

 
Liina Kilemit,
religioonisotsioloog

 

 

 

 

 

Peeter Kuulpak,
statistik