Hunnik keset tuba

Olen viimastel nädalatel suure huviga jälginud Marie Kondo eesti keelde tõlgitud raamatu «Jaapani korrastuskunst. Korrastamise elumuutev vägi» trügimist meie lugejalemmikute etteotsa. Marie Kondo (近藤 麻理恵 Kondo Marie) on ajakirja Time andmetel selle aasta maailma 100 mõjukaima inimese hulgas ning tema isiklikust elust on meedia vahendusel teada nii palju, et möödunud juulis sündis nende perre esimene laps, tütar.
Puhuti on taolise justkui praktilist elukorraldust hõlmava kirjanduse populaarsus märgatav, möödunud aastakümnest mäletame briti teleajakirjaniku Anthea Turneri kodukorraldusega seotud mitmeosalist programmi kodumaiseski televisioonis, millele järgnes kohe ka tema samaainelise raamatu eestindamine.
Midagi pole teha, kui me just ei samasta vabadust igapäevases kaoses elamisega. Peame möönma, et eksisteerimine tähendab ka oma asjades ja ruumides korra ning süsteemi loomist. Juba ammu ei ole see ainult koduperenaiste temaatika. Kord loob turvalisust, annab meile vabadust ja aega ning aitab toime tulla ootamatute olukordadega.
Mõned aastad tagasi sain ühe artikli jaoks materjali otsides suure avastuse osaliseks, kui leidsin, et presidendi tänusaajate hulgas on ka minu ühe vanaema nimi. Aastast 1939, riigivanem Pätsi allkirjaga. Ja märge käis Pärnu Rannahotelli toateenija kohta. Ilmselt olid mu silmad suured kui tõllarattad, kui asusin veel elusolevatelt sugulastelt küsima, mis lugu see mulle rääkimata on jäänud. Teadsin ju oma vanaema kui Pärnu teatri raudvara, kes alustas kunagi balletis ja nii kaua kui mina mäletan, töötas inspitsiendina.
Aastal 1939 ei olnud telereklaame ja alles 50 aastat hiljem alustas Pärnu teater oma suurte suvehooaegadega, lisateenimine suvises kuurortlinnas oli väga tavapärane.
Korra ja ilu loomine oli minu mäletamist mööda vanaemale väga loomuomane, tal jätkus silma ja maitset nagu ka mu teisel vanaemal, kes kasvas suurtalus ja tuli sealt koos õega Tartusse kooli.
Marie Kondo ei kõnele oma raamatus ainult oma vaevadest korrastusmeetodi väljatööta­misel, ta teeb meid tuttavamaks oma maa kultuuri ja rituaalidega ning räägib ka iseenda kujunemisloo. Mitmelapselisest perest pärit, veidi erakliku ja juba varakult spetsiifiliste huvidega autori lugu enda elust on justkui näide sellest, kuidas midagi tahtes ja selle nimel töötades võib jõuda sihile ning luua enese jaoks võimalused, mis pakuvad rõõmu. Kahtlemata on Marie Kondo näide eduloost.
Autori korrastusmeetodil on mitu praktilist tahku, mida ta uutmoodi teeb. Kindlasti avastab nii mõnigi lugeja, et koristamine võib olla suisa filosoofiline tegevus. Veidi humoorikamas võtmes kirjeldab ta paljude oskust koguda varusid ja talletada asju, mida me arvame kunagi tarvitavat, kuid ei tee seda.
See, millised on meid ümbritsevad ruumid ja kuidas miski neis asub, kõneleb meie kohta tegelikult päris palju. Mäletan üht lugu pereteraapia klassikast, kus abieluprobleemidega kimpus olev paar kirjeldas oma magamistuba ning terapeut kuulis, et abieluvoodi alune on justkui vana kola ladu. Nõndasamuti olid lood ka selle abielu hetkeseisus.
Küllap on meie hulgas neid, kelle jaoks on oluline hoida asju alles, niisamuti nagu neidki, kellele äraviskamine pole mingi probleem. Marie Kondo on olnud algusest peale hea äraviskaja. Ta soovitab alustada koristamist hoobilt ühe raksuga, öeldes, et see on äärmiselt individualistlik tegevus.
Ta kõneleb raamatu lehekülgedel ka loo, kuidas ühel hetkel avastas ennast tundvat, et midagi on väga valesti, ning taipas, et oluline pole mitte omada võimalikult vähe asju, vaid et need asjad, mida otsustame endale alles jätta, oleksid meie jaoks tõeliselt olulised.
Marie Kondo toob meieni nii oma kodumaa ajalugu kui ilmanägemist, soovitades alustada oma ruumi ja elu revideerimist koristamisega, kummutades põrandale hunnikuid, et otsustada, mida kõrvale heita ning mida kaasa võtta. Siinkohal on just süda ja tunded need õiged otsustajad.

 

 

 
 

Mari Paenurm,
Eesti Kiriku kolumnist