Hüllo-Kristjan Simson: pühakiri kui Jumala ilmutus on kõige alus
/ Autor: Kätlin Liimets / Rubriik: Portreelood / Number: 12. mai 2021 Nr 20 /
8. mail tähistas juubelit kõiki Hiiumaa luterlikke kogudusi teeniv õpetaja Hüllo-Kristjan Simson.
Nädal enne sündmust aset leidnud vestlus toimus interaktiivselt, saatjaks mõnus mahe huumor, mis on õpetaja Simsonile omane. Olen paljude teiste seas olnud tunnistajaks, et minu Tartu ülikooli usuteaduskonna kursusevenna Kristjani teoloogiline mõtlemine on aastakümnete jooksul suuresti muutunud. Kuidas see on toimunud ja millised mõjutajad sellel teekonnal on olnud, seda avabki intervjuus õpetaja Simson.
Kuidas juubelit plaanid tähistada ja mida sulle selline verstapost tähendab?
Küsisin kord koguduse liikmelt tema 103. sünnipäeval, et kuidas ta end tunneb. Ta vastas, et olemine on ikka sama nagu kogu aeg. (Naerab muhedalt. – K. L.) Seega pole vahet. Veidi ehk mõtlen nende peale, kes nii kaugele pole saanud, näiteks diakon Kaido Jalakas. Vaadates minuvanuseid tundub, et mingisuguseid muudatusi siiski tehakse, mõni valib ka täiesti teise tee. (Naerdes. – K. L.) Ehk peab siis ka keskeakriisi ootama. Tähistamisel oli soov, et vanad sõbrad kokku kutsuda, aga paistab, et ei õnnestu praeguses ajas.
Saareelu on – vähemasti mandrilt vaadates – teatav eraldatuses elamine. Ka ei leia sind sotsiaalmeedias. Kas selline eelnev olukord on andnud sulle eelise koroonaaja talumiseks?
See pole olnud minu jaoks mingi teistsugune eraldatus, mulle meeldib kodus olla. Kui vaja, siis on saanud ka liikuda, aga pole väga põhjust olnud. Siiski on koroonaaeg pakkunud võimalust järele mõelda, kasvõi eelmisel aastal töötasin kaks kuud Rootsis ehitajana. Tegelesin küll koguduse asjadegagi, aga siiski vähe. See oli ka tervisekontroll. Vaimulikus ametis kipub füüsiliselt liiga laisaks minema. Võtsin lausa 10 kilo alla.
Kuidas koroonaaeg on sinu teenitavatele kogudustele mõjunud?
Üldkiriklikult tundub statistika 2020. aasta kohta ehmatav, langus on kõiges. Hiiumaal seda ei märka. Saarel on küll nii, et üldised tendentsid jõuavad siia väikse nihkega, ehk peab paar aastat ootama. Rahaliselt said tänu riigi abile väiksemad kogudused väga hästi hakkama. Kärdlas, kus enim palkasid maksta, oli raskem.
Vaimulikus töös on telefonitsi rohkem suhtlust ja ka kodust armulauda on enam soovitud. Muu on vähemasti sel aastal toimunud tavapäraselt, keegi näiteks matust sellepärast ära jätnud ei ole. Eelmine suvi ehk tänu Kärdla kiriku renoveerimisele tuli üsna järjest ka ristimisi.
Oled sündinud ja kasvanud pealinnas. Milline oli kodu mõju edasistele valikutele?
Ehkki vanemad polnud religioossed, oli kokkupuude siiski olemas – läbi kunsti, sest ema Sirje Simson (1947–2015) oli kunstiajaloolane. Pole liialdus, kui ütlen, et kasvasin Kadrioru lossis (ema Sirje töökoht – K. L.), mängides „Surmatantsu“ ja Rode altari ees. Hiljem käisin kunstiklassis ja laulsin RAM-i poistekooris. Tänu viimasele õppisin varakult Maarja-palve ja missa põhiosad ladina keeles selgeks. Ema töötas ka kirikute kunstivara üleskirjutajana ja see tähendas, et suviti sõitsin temaga komandeeringutes kaasas. Arvan, et olen enamiku Eesti kirikuid 80ndatel läbi käinud tänu sellele.
Koduse vaimse keskkonna mõju näib ilmne olevat. Kuidas kulges sinu usuline areng edasi ja keda saad nimetada enda teoloogilise mõtlemise mõjutajateks, õpetajateks?
Soov usuteaduse instituuti õppima minna tekkis 15-16aastaselt. Siis tuli suur talude taastamine ja läksin hoopis põllumajandusakadeemiasse zooinseneriks õppima. Olen töötanud ka ühe nädala Eesti tolle aja tipplaudas Tartu lähedal. Kõrgem keemia osutus siiski üle jõu käivaks ja poole aasta pärast loobusin.
1991. aastal ei õnnestunud väga tiheda konkursi tõttu taasavatud usuteaduskonda pääseda ja õppisin kaks aastat usuteaduse instituudis (UI). Minu ajal võeti aasta jooksul vastu pea 60 uut üliõpilast. Oli tuba, kus kappides pidid õpikud olema, aga tegelikult nad kunagi sinna ei jõudnud, vaid liikusid käest kätte. Proovisin sidemeid luua ja õpikuid saada, aga sain kõike muud kui seda, mis oli eksamiteks vaja. Seetõttu läbisin taas väga tiheda konkursi 1993. aastal Tartu usuteaduskonnas ja sain sisse. Tartus oli see muutus, et loengute sisu läks kokku sellega, mida eksamitel küsiti. Tartu usuteaduskond andis väga tugeva põhja, hiljem UI lõpetamine oli üsna lihtne, kasvõi vanade keelte osas.
Teoloogilist mõtlemist mõjutas esimesena Uku Masing, kelle kirjutised õpetasid kriitiliselt mõtlema, ehk isegi liiga kriitiliselt. Hiljem lugesin korduvalt tollase kardinali, hilisema paavsti Benedictus XVI ehk Joseph Ratzingeri „Sissejuhatust kristlusesse“ ja sellest sai alguse protestantliku ajaloolis-kriitilise meetodi kummutumine minu jaoks.
Sulle on omane pigem kõrgkiriklik mõtlemine. Kas see on algusest peale nii olnud?
(Muheledes – K. L.) See ehk pärineb poistekoorist ja Kadrioru lossist. Tartu usuteaduskond koolitab ikkagi liberaale, UI ka suures osas. 90ndatel olingi suuresti liberaal. Praegu mõistan, millel kriitiline mõtlemine põhineb ja et kriitilisele mõtlemisele tuleb omakorda läheneda kriitiliselt.
Õigeusu teoloogiaga ja vanade kirikuisade tekstidega kokku puutudes muutub ajaloolis-kriitiline meetod absurdiks. Tänapäeva inimene justkui arvab, et ta on kohutavalt tark võrreldes 2000 aastat tagasi elanud inimesega, et tol ajal ei suudetud kriitiliselt mõelda. Minu meelest on kriitiline mõtlemine justnimelt kristlusest välja kasvanud.
Kipume ajaloolis-kriitilist meetodit kasutades oma müüdiga pühakirja kirjutamise aega tagasi minema. Seda algset pole võimalik enam kätte saada. Ajalugu on suuresti müüt, iga aeg esitab faktide ümber oma müüdi.
Oled eksegeetilised teadmised kõrvale pannud?
Ei, mitte seda. Eks ikka on ümberkirjutamisel vigu sisse tulnud jne, aga äärmuslike väidetega ei saa nõustuda. Näiteks Pauluse kirjad. Praegu väidetakse, et varased Pauluse kirjad on kindlasti tema kirjutatud, aga hilisemad, nt pastoraalkirjad, mitte. Kui vaadata endagi kirjutatut kümne aasta piirides, siis tõenäoliselt leiad, et stiil ja sõnakasutus on muutunud. Tuleb ka arvestada, et Pauluse ajal kasutati üleskirjutajaid ja needki muutusid ajas.
Selles mõtlemise muutumises on mind mõjutanud dr Arne Hiob. Oleme mingil määral oma mõtlemise muutust üheaegselt teinud, neid teemasid palju arutanud. Mulle tundub, et kõige arukamat juttu ajavad siiski esimese aastatuhande kirikuisad.
Millist valdkonda pead vaimulikus töös enda tugevuseks?
Tunnen end koduselt liturgias. Võin teenida mistahes korra järgi, nad on kõik mulle mõistetavad. Kõige tähtsam on, et inimene aru saaks, mis jumalateenistusel toimub. Kui aru ei saa, siis võiks liturgia pikem olla, et jõuaks süveneda. Oluline on teada, mis on iga liturgilise osa taga: milline kirjakoht, milline lugu. Tegu pole üksnes sõnade või lauluga, ta on ka ikoon ehk pilt. Sõna läbi antakse edasi pilti. Näiteks lauldes „Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu, inimestest hea meel“ (Lk 2:14) tuleb jõululugu silme ette. Vanas Testamendis on läbiv, et Jumala teenimine on Jumala tegude meenutamine. Liturgia ongi Jumala tegude meenutamine, nende elavaks tegemine.
Diakoniks ordineeriti sind koos abikaasa Triinuga. Milline roll on olnud teie ühisel teenimisel vaimulikena?
Eriti n-ö algaegadel oli teoloogiline diskussioon omavahel väga tugev, lausa nii, et tekitas tuliseid tülisid. Seda enam ei ole. Praegu on meil saarel tööjaotus. Triin teenib Käina kogudust, kus mina olen võimalikult tagasihoidlik ja ei sekku, ning ülejäänud kogudused on minu hoole all.
2012. a intervjuus Eesti Kirikule tunnistasid, et sind on haaranud Google’i tõbi ehk loed seda, mida vaja, aga raamatuid tervikuna enam mitte. Kuidas üheksa aastat hiljem olukord on?
Kipub olema sarnaselt, ent viimasel ajal köidab mind õigeusu harduskirjandus. Neid loen tervikuna. Näiteks „Püha Porfiriose elu ja õpetusi“ olen mitu korda lugenud. Omal ajal kaalusin õigeusu kirikusse üle minemist, aga õigeusuga tutvudes mõistan, et ei pea kuhugi minema. Luterlus ongi teatud mõttes poolelijäänud samm õigeusu suunas.
Oled oma usulises arengus „vaadanud“ mitme konfessiooni poole. Mis on sinu jaoks luterlik teoloogia?
Arvan, et Luther ütleks, et polnud mingit luterlikku teoloogiat. Tema eesmärk oli minna tagasi, alguses Augustinuse ja kirikuisade aega, sealt esimesse sajandisse. Pigem käib tema teoloogiast läbi ajastu vaim, mis oli juba n-ö eelvalgustus.
Valgustusajal tulebki inimesekesksus sisse ehk inimesest sai see, kes kõike objektiivselt jälgib. Praktiliselt inimene otsustab selle üle, mis on ilmutus ja mis ei ole. Olen seda piltlikult seletanud nii, et kui enne inimene vaatles maailma sealt, kus ta oli, siis korraga tõstab inimene end justkui kosmosesse, mingisse liikumatusse punkti, ja vaatleb kogu päikesesüsteemi kõrvalt.
Sellist punkti pole tegelikult olemas, sest kõik liigub ja tuleneb siiski Jumalast. Pühakiri kui Jumala ilmutus on kõige alus. See annab õige lähenemise. Maailm on ju selles mõttes müsteerium, et millise nurga alt vaatad, seda näed. Miks ei saa olla valgustuspõhist teoloogiat? Sest teadus ei tegele ju fenomenidega, mis on ühekordsed. Imede ja surnuist ülestõusmisega ei saa ju teadus tegelda. Teaduslik meetod vajab korduvaid fenomene.
Kirikukalendris on sinu sünnikuupäeval antud palvetamiseks psalm 29, kus on kirjas: „Andke Issandale tema nime au, pühas ehtes kummardage Issandat! Issanda hääl on vete peal; auhiilguse Jumal müristab; Issand on suurte vete peal. Issanda hääl kostab võimsasti; Issanda hääl kostab toredasti.“ (Ps 29:2–4) Ei saa küsimata jätta, kas mere ja tuultega ühes rütmis elamine on sind mõjutanud.
Olen armastanud merd ja tuuli rohkem mujal kui Hiiumaal. Mida aasta edasi, seda tüütumaks muutuvad kevadised tormid ja tuuled. Need on läbilõikavad. Esimesed kümme aastat see ei häirinud.
Ilusate, oluliste asjadega on nii, et kui neid on hästi palju, siis enam ei märka. Ehk nüüd pärast pikka pausi hakkan taas praamisõitu nautima ja merd vaatama. Hiidlased muidu ju ei käi praamist väljas, selles mõttes olen hiidlaseks muutunud. Viimasel ajal käin mere ääres ainult koos külalistega. Alguses käisime kogu aeg. Vahepeal avastasin mere peal viibimise, ent seegi on soiku jäänud.
Mul on Harjumaal maja jätkuvalt olemas. Ehk tuleneb see vanadusest, et tekib mingi nostalgia. Puhkusi veedan seal. Harjumaa, kus on minu juured, plussiks on, et seal pole neid tuuli ja niiskust.
On sul soove tulevikule mõeldes?
Reisida tahaks. Harva saab. Kui oli veel kolm last, siis käisime autoga Itaalias. Tundus, et abikaasale selline mustlaseelu ei meeldinud, aga minule väga. Et hakkad lihtsalt sõitma … Autoreis Kreekasse oleks tore. Esimene valik minemiseks oleks pere, aga kui pere ei saa, siis sobivad ka sõbrad. (Naerab muhedalt – K. L.)
Kätlin Liimets
Hüllo-Kristjan Simson
Kärdla koguduse õpetaja
Reigi, Pühalepa, Emmaste ja Käina koguduse hooldajaõpetaja
Sündinud 8. mail 1971 Tallinnas
Ristiti ja leeritati 1990 Harju-Jaani koguduses õp Harri Reinu poolt
Ordineeriti diakoniks 2004, preestriks 2007
Haridus: UI 1991–2007 (TÜ usuteaduskond 1993–1997),
past-sem Kärdla, Reigi, Pühalepa 2006/2007
Elab alates 2004. aastast Hiiumaal Reigi külas
Kirikukogu liige
Abielus diakon Triin Simsoniga, peres viis last
Autasud: EELK aukiri 2018