Hoidkem kokku

Uue aasta alguses on kombeks iseendale lubadusi anda ja teistele midagi head soovida.
Tõnis Mägi, kes on eeloleva vaimulike konverentsi piduliku õhtusöögi külaline, andis möödunud aastal ühes juubeliintervjuus edasi oma kolm soovi eesti rahvale: «Saage omavahel tihedamini kokku. Mitte ainult matustel. Ärge ütelge, et pole aega. Aeg võib mõnikord olla ajatu. Teine. Ütelge oma sõpradele ja kallitele inimestele, et armastate neid. Enne kui hilja. Kolmas. Avage oma meel. Sest meel on justkui langevari. Ta töötab kõige paremini siis, kui ta on avatud.»
Rahvustelevisiooni saates, mille teemaks oli majanduskriis, rääkis vandeadvokaat Jüri Raidla kokkuhoidmisest. Ta meenutas, et sõnal «kokkuhoid» on kaks tähendust, säästmine ja ühtehoidmine, ning nentis, et praegu vajame me mõlemat.
Küllap tähendab eelolev aasta, mille kohta president Toomas Hendrik Ilves ütles oma uusaastatervituses, et see võib tulla Eestile sel sajandil kõige keerulisem, ka kirikurahvale vajadust nii kokku hoiuks kui kokkuhoiuks. Ilmselt vähenevad kogudustele tehtavad annetused ja seeläbi halveneb kogu kiriku majandussuutlikkus. Mõnedki plaanid peavad jääma rammusamaid aastaid ootama ning eelarvete koostamisel läheb vaja kainet meelt, realistlikku suhtumist ning suutlikkust vahet teha olulistel ja teisejärgulistel tegevustel.
Veelgi enam vajame aga kokkuhoidmist ühtehoidmise tähenduses. Tahan soovida, et me oskaksime ja tahaksime kristlaste ja kirikurahvana algaval aastal senisest enam kokku hoida, üksteist toetada ning ühise meeskonnana täita Kristuselt saadud suurt misjonikäsku (Mt 28:18–20) ja suurt armastuskäsku (Mk 12:29–31).
Suuremal hulgal meie kogudustest seisavad ees nõukogude ja juhatuste valimised, seejärel valitakse praostkondade sinodid, kirikukogu ja konsistooriumi liikmed. Vastavalt meie kiriku põhikirjale on niihästi koguduse kui nõukogu esimeseks ülesandeks «olla koguduse vaimulikele toeks koguduse usulisel ja kõlbelisel ülesehitamisel ja edendada koguduse tegevust». Koguduse õpetaja esmaseks ülesandeks on aga vastavalt kirikuseadustikule «karjasena vaimulikult juhatada ja hoida tema hoolde usaldatud Kristuse karja».
Niisiis on koguduse juhtimise esmaseks eesmärgiks, et Kristuse kari püsiks koos ja oleks hoitud, ning koguduse juhtimisorganid ja usaldusisikud on kutsutud ja seatud selleks, et õpetajale kui hingekarjasele selle ülesande täitmisel toeks olla. Võime öelda, et kõik muu on teisejärguline, peaülesandest tuletatav.
Loomulikult eeldab kiriku juhtimises esindatud demokraatlik tasand mõtete, arvamuste, ülesannete ja Vaimu andide paljusust. Kuid see paljusus ei tohiks mingil juhul hakata tekitama ja süvendama lõhesid, kildkondlikkust ja üksteise vastu töötamist. Jumala tahtmine on, et «ihus ei oleks lõhestumist, vaid et liikmed üksmeelselt muretseksid üksteise eest. Ja kui üks liige kannatab, siis kannatavad koos temaga kõik liikmed, ja kui ühte liiget austatakse, siis rõõmustavad sellest ühtlasi kõik liikmed» (1Kr 12:25–26).
Ühtehoidmist vajame mitte ainult kogudustes, vaid ka kirikus tervikuna. Eelolev vaimulike konverents, kuhu tänaseks on registreerunud 86 vaimulikku, on selle ühtsuse väliseks märgiks. Tahan soovida, et alanud aastal ei määraks meie identiteeti niivõrd erinevad kirikupoliitilised rühmitused, vana või uue liturgia kasutamine, konservatiivsed või liberaalsed teoloogilised vaated, vaid äratundmine, et on vaid «üks Issand, üks usk, üks ristimine, üks Jumal ja kõikide Isa, kes on kõikide üle ja kõikide läbi ja kõikide sees» (Ef 4:5–6).
Väljendugu see ühtsus vastastikuses usalduses ja valmiduses terviku heaks panustada – tervitan igati viimase kirikukogu otsust maksta edaspidi kõikide koguduste liikmeannetuste pealt kiriku keskkassasse ja solidaarsuskassasse 15%.
Viimaks, kokku hoidmine tähendab kristlaste jaoks ka oikumeenilist koostööd. Miski ei ole sekulaarsele või paganlikule mentaliteedile kasulikum kui kümme erinevat kogudust ühes kihelkonnas või väikelinnas, igaühes kakskümmend liiget, kes on veendunud, et just nende päralt on viimne tõde, parim pastor või elavaim jumalateenistus.
Jaanuarikuus toimuvad mitmes Eesti linnas alliansspalvenädalad, kus erinevate kirikute ja konfessioonide kristlased üheskoos palvetavad ning oma andide ja erinevustega üksteist rikastavad. Julgustan kõiki meie koguduste vaimulikke olema oma kihelkonnas oikumeenilise vaimsuse pioneerid ja edendajad.
Soovin Sulle, hea kaaskristlane ja Eesti Kiriku lugeja, rõõmsat ja lootusrikast Issanda aastat 2009. Hoidkem kokku ja avagem oma meeled Jumalale ja kaasinimestele.

Marko Tiitus,
vaimulike konverentsi juhatuse esimees