Hoian alles tunde

Möödunud reedel käisin Pärnu praostkonna sinodil Audrus. Teekonda alustasin juba kell pool seitse Tartu bussijaama suunas. Mõeldes tagasisõidupiletile, mis mind alles üheksaks koju tagasi toob, oli meel veidi mõru ja uni tikkus silma. Siiski andis äsja tõusnud päike lootust, et lisaks harivale sinodile õnnestub mul ka kevadisele Eestimaale bussiaknast paar pilku heita. See, mis mind aga ees ootas, ületas kõik mu lootused.
Kaunid Lõuna-Eesti künkad, sillerdav Võrtsjärv, armsad Pärnumaa külad ja mind kogu päeva saatnud päike tuletasid meelde, kui väga ma seda kevadet ja suve ikka oodanud olin.
Ennast pärast missat auväärse Audru kiriku ees soojendades tundsin, kuidas meel on selge ja luud-kondid päikse käes nurru löövad. Kui pärast sinodit tagasi Tartu poole sõitsin, kattis loojuv päike kõik kauni roosaka kumaga ning tekitas härda meeleolu, mille saatel oli hea päevale tagasi vaadata.
Olgugi et kevad igal aastal järjekindlalt võrdlemisi samal ajal puudele pungad toob, üllatab ta ikka – juba ongi raagus puud rohelise värvi all lookas ja mütsi pähepanek hommikusel koerajalutusringil ununeb talve. Aga see esimene tundmus, mis annab märku, et kevad on lõpuks talvest võitu saanud, mõjub nagu õnnistus. Proovin sel aastal seda tunnet meeles pidada, et osata olla tänulik selle maa ja ilma eest, mida Jumal meile andnud on.
Diana Tomingas