Pööripäevad on paljudes kultuurides keskse
tähendusega. Eestlaste jaoks on kaks päeva – jaanilaupäev ja vana-aasta –
ohjeldamatu pidutsemise ja prassimise aeg. Siis tuleb hüpata üle lõkke ja
paugutada rakette ning juua end täis, peenemalt öeldes – uimastada end
alkoholiga.

Uimastamise põhjuseks on alateadlik hirm
aja kaduvuse ja oma eksistentsi piiride tajumise ees, mis pööripäevadel annab
end tunda selgemalt kui muidu. Taas hakkab päev lühenema ja valgus kahanema.
Varsti on käes jõulud ning üks aastanumber saab jälle täis. Ja paratamatult
ning kindlalt läheneb lõpule inimese maine elu. Tralli, tagaajamise ja viinaga
võib selle ebameeldiva mõtte korraks peast kõrvale tõrjuda, aga oma surelikkuse
teadvustamise eest ei ole pääsu.

Matustel oleme harjunud kuulma, et inimese
elupäevi on seitsekümmend aastat ja kui keegi on tugev, siis kaheksakümmend.
Paraku varisevad paljud märksa õitsvamas eas. Möödunud nädalal saime teate
Järva-Madise õpetaja Pille Salveste surmast. See 51aastane naine oli jõudnud
kasvatada suureks kaks tütart, valmistuda õpetajaametiks ja kaitsta
magistritöö. Ees oleks võinud olla aastad täis ilusat ja viljakat tööd meie
kirikus. Peapiiskop Jaan Kiivit jõudis väljateenitud pensionil olla vaid mõned
kuud. Miks nad läksid nii vara?

Võib-olla ei tohiks kristlane niimoodi
küsida, sest meie elu ja surm on Issanda käes. Tema teab, millal ja mismoodi ta
kedagi meist koju kutsub. Meie ei otsusta oma saabumise ja lahkumise hetkede üle.
Küll aga sõltub meist, kuidas täidame selle aja, mis jääb nende kahe hetke –
sünni ja surma – vahepeale, nii iseenda kui oma lähedaste elus.

Vendadel Urbidel on kummaliselt
mõtlemapanev laul, mis algab sõnadega: Daddy died yesterday, so many things he never
told we never asked our father (eile suri meie isa – on nii palju asju, mida ta
meile kunagi ei öelnud ja mida me kunagi talt ei küsinud). Mis jääb maha neist,
kes lähevad, ja mida võtavad nad endaga kaasa? Kas nad on õnnelikud ja
tänulikud või, vastupidi, tunnevad, et midagi tähtsat on jäänud tegemata,
ütlemata ja mõtlemata?

Tihti ei oska me selles kiirustavas ja
heitlikus maailmas üksteist ja iseennast hoida. Elavate osaks on ülearu suured
nõudmised ja hinnaalanduseta kriitika, üksnes surnutele jagub tänusõnu, sest
nende ees tunneme endid võlglastena. Kõige kurvem on aga see, kui kõige
olulisemad asjad – hinge- ja südameasjad – jäävadki küsimata ja vastamata, sest
me arvame, et nende aeg alles tuleb. Aga ei pruugi.

Mul on meeles, kuidas seitse aastat tagasi
ühel hommikul helistas minu mobiiltelefonile peapiiskop Jaan Kiivit, tänas mind
Eesti Raadios peetud hommikupalvuste eest ja ütles, et need mõjusid talle nagu
värske õhk tuulutamata toas. See telefonikõne oli midagi palju enamat kui
vanema ametivenna tunnustus algajale vaimulikule – hetkeks tundus, et me oleme
samal lainel, mõistame teineteist, oleme osalised selles elus, mille Jumal
kummalegi meist on määranud. Doris Kareva kirjutab:

 

Sa ei ole kellestki parem.
Sa ei ole kellestki halvem.
Sulle on antud maailm.
Näe, mis seal näha.

 
Hoia seda, mis on
su ümber, hoia, kes kõrval.
Kõik olendid omamoodi
on naljakad.
Kõik on õrnad.

 
Inimese igavikulisus on tema piiratuses, ta
jõud hapruses. Kui vaid oskaks oma ligimeses ja iseendaski üles leida selle
õrna ja naljaka olendi, kes ei ole kellestki halvem ega kellestki parem, et
tõeliselt kaunis ja väärtuslik temas ei jääks avastamata ja hoidmata.

Marko Tiitus