Hirm ühendab

Inimene harjub kiiresti. Vähemalt eesti inimene, keda on läbi ajaloo erinevate intervallidega käest kätte solgutatud. Inimene harjub ka sellega kiiresti, et on iseenda peremees. See pole iseenesest paha, sest eneseteadlikkus ja enesekindlus on suures osas kindlasti edasiviiv jõud. Üks suur oht aga, mis selle enesekindluse taga varitseb, on valvsuse uinumine.
Vahel tundub, et aeg-ajalt vajab inimene mingisugust jõulist selgeksraputamist, et väljuda oma mugavustsoonist ning silmad lillelistest unenägudest korraks virgeks hõõruda. Natuke julma, ent ometi irooniliselt valusa tõena kõlasid hiljuti ühe mu tuttava öeldud sõnad: «Aitäh Putinile eesti rahva püsimisel.»
Nii ta on: mure ühendab. Hirm ühendab. Meile on öeldud, et sõjaline oht vähemalt meie riigis praegu puudub, aga sajanditepikkused kogemused on süstinud rahva geenidesse usaldamatuse. Praktiliselt iga päev tuleb vastata inimeste murelikele küsimustele. «Ei tea, kas tulebki sõda?» kuulsin täna poes kedagi härrasmeest leivariiulile nõjatudes kaaslaselt küsimas.
Juba leidub neid, kes varuvad eluks vajalikku sahvritesse. Leidub paraku ka neid, kes sätivad mõtteid metsa peiduurgaste kaevamiseks või üle lahe põgenemiseks. Hukka mõista aga ei saa ilmselt kedagi, sest kunagi ei või teada, kuidas keegi meist päris olukorras tegutseb.
Kui mõtlen kasvõi sellele, et minuga samas trepikojas elab inimene, kelle autot ehib Georgi lint, hakkab endalgi kõhe. Me ei tea ju, kui palju on tegelikult meie ümber neid inimesi, kes käivad ringi, rusikas taskus, ning ootavad «õiget momenti».
Paanikat külvata pole muidugi mõtet ja hirmul on üldiselt suured silmad. Valvsust ei tohiks aga siiski uinuda lasta. Kui pataljoniülem meid kõiki riviplatsile koondas ning sõnad peale luges, olid paljud noored sõdurid võitlusvaimu täis. See andis kohe endalegi positiivse impulsi ning turvatunde – hoolimata sellest, et sõjajärgne põlvkond on juba uuega asendunud, pole ka noortes siiski kaduma läinud tahe mitte niisama lihtsalt anda alla, kui olukord seda nõuab.
On loomulik, et eelkõige just maainimesed tunnevad muret. Mida väiksem kogukond, sest rohkem hoitakse kokku, arutletakse, meenutatakse. Inimesed, kes elasid üle II maailmasõja ja sellele järgnevad õudused, viibivad elava tähisena meie keskel vastukaaluks rusikatele taskutes. Oleks vastutustundetu seda mitte märgata ja väärtustada ning nende kogemustest mitte õppida.
Kui sõdurid pärast baaskursuse lõpetamist truudusvannet annavad, püüan neile ikka südamele panna, et peame olema küll taktikaliselt tugevad, aga üksnes sellest ei piisa, kui meil puudub õige meelsus, tahe ja usk oma tegevusse. Ja selle meelsuse juurutamisel on kirikul ning vaimulikel kanda väga oluline roll.
Hiljuti osutasin «usulist teenust» oikumeenilisemalt kui kunagi varem, sest ühe pühapäevahommiku jooksul viisin ühe sõduri õigeusu kirikusse, kaks baptistide teenistusele ning ise läksin luteri pühakotta, kus kohtasin veel ühte sõdurit, kes oli ise sinna tulnud oma linnaloa ajast.
Kõikidel teenistustel ma ka mingi aja viibisin ning panin tähele, et kõigis kolmes toonitati rahu hoidmise ning kaitsetahte vajalikkust, samuti isamaalisuse ning sõjalise distsipliini olulisust. See oli liigutav ja turvatunnet tekitav kogemus: eks mõtteviisist algab kõik, mis meil on, ja rõõm on tõdeda, et kirik kannab igas mõttes just seda sõnumit, mis meid koos hoiab ka rahvuse ja riigina.
Kaitseväe juhataja üleskutse palvetada kaitseväelaste, veteranide ja nende perede eest kannab endas väga olulist sõnumit: seda, et kiriku panust hinnatakse ning meilt kõigilt loodetakse saada tuge. Eks ole ju aegade algusest peale pöördunud sõjamehed oma palveis Looja poole. Mure ühendab, ka usuliselt.
Aga liialt muretseda pole ka vaja, see pärsib elurõõmu. Mina usun küll, et Jumala abiga kestame edasi, kuniks meil on veel palvejõudu ja süda õige koha peal.

 

 

 

 

 
Anna-Liisa Vaher,
Eesti Kiriku kolumnist