Hinnanguid antakse aastate pärast

Kunagi kirjutatakse nii Eesti kui maailma ajaloos pandeemiast ja sellest, kuidas inimesed eriolukorras hakkama said. Või missuguseid seisukohti erinevad ühendused väljendasid. 

Aga see ringvaade on pühendatud hoopis Joosep Liivile, kes sündis 4. mail 1870 – 150 aastat tagasi. Seljatatud oli just Baltimaade suurim näljahäda (1867–1869), mil C. R. Jakobsoni sõnul oli aeg kallis ja leib kasin. Kätte oli jõudnud uus aeg, mil baltisakslust tõrjus tagaplaanile venemeelne poliitika.

Enn Tarvel kirjutab 2018. aastal ilmunud raamatus „Eesti rahva lugu“: „Lõppeesmärk oli rahva täielik venestamine. Üks rahvakoolide inspektor sõnastas selle nii: me peame jõudma niikaugele, et eesti emad hakkaksid oma lapsi uinutama vene hällilauludega.“

Vaevalt et Liivide peres vene hällilaule lauldi, ilmselt mitte ka saksa laule, sest kirikuõpetaja, kelle Rapla kogudus pärast revolutsiooni aastal 1907 endale vaimseks juhiks valis, pühendus täie jõuga koguduse teenimisele ja tegi oma tööd sealses koguduses üle kolmekümne aasta. On öeldud, et ta tundis kõiki oma suure koguduse liikmeid nime- ja nägupidi, teadis nende elukäiku, muresid ja rõõme. 

Kogudus oli osanud toona valitsenud ideoloogiast kaugemale näha ja sai eestlasest kirikuõpetaja Joosep Liivi näol vaimuliku, kes osales piiblitõlke komisjonis ja tellis kirikusse uue oreli. Nendest viljadest saame praegu osa ka meie. Lisada tuleb, et Joosep Liiv oli armastatud õpetaja, kellele 25. ametijuubeliks kingiti kuldrist. Ta elas kõrge vanuseni (suri 1957) ja on maetud Rapla kirikuaeda.

Tema on üks neist meie inimestest, keda tasuks meeles pidada, et me hetkeolukorra tõmbetuultes laperdama ei läheks.

Rita Puidet