Hingehoidja tänu

Eestis on hospiitsosakonnad kolmes haiglas ja neis kõigis on ka hingehoidjad.
Paar päeva tagasi andis Ida-Tallinna keskhaigla teadusosakonna sekretär teada, et on esitatud taotlus uurimistööks «Hingehoid Eesti hospiitsides», ning küsis, kas Järve hooldusravikliiniku hospiitsi õendusjuht ja hingehoidja on nõus vastama uurimistöö küsimustikule. Muidugi olin nõus.
Hingehoiust haiglates on viimasel ajal rohkemgi räägitud Eesti Kiriku veergudel ja veebiväljaandes Kirik ja Teoloogia, kus teemat on vaaginud nii Tiit Pädam kui Naatan Haamer ja need käsitlused on üsnagi erinevad sel lihtsal põhjusel, et üks neist töötab hingehoidjana ega saagi kunagi kirjutada nii, nagu teoreetik seda teeb.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid sellest, et kui haiglas on võimalik patsiendi lähedasel tänada kliiniku personali hea töö, hoolitseva suhtumise, toetuse, kaastunde jmt eest ka kirjalikult, siis haigla töötajal on samuti võimalik tänada hoolitsevaid lähedasi, kuid vaid suusõnaliselt, kusagile seda kirja panna ei ole.

Keegi on alati juures
Kuhu kirjutada, mõtlesin minagi, kui töölt koju tulin, ja nüüd kirjutangi.
Poolteist nädalat tagasi toodi hospiitsosakonda mees, kelle maine teekond vähi viimases staadiumis hakkas lõpule jõudma. Veel nädala eest ta sõi ja liikuski pisut. Nähes haige kõrval juba varahommikust peale tema tütart, mõtlesin, kui kena, et tütar harjutab isa esimesel päeval haiglaga kohanema. Kuid tütar jäi minust palatisse ka siis, kui tööpäeva lõpul lahkusin. Järgmisel hommikul oli ta taas kohal isa voodi kõrval. Ja nii iga päev.
Et mis selles siis imelikku? Armastav laps oma vanema juures. Kindlasti on vähemalt suurel osal meist armastavad lähedased, kes meie elu ränkadel hetkedel on toeks ja abiks. Kuid me ei näe neid kuigivõrd haiglas. Eks muidugi külastatakse külastamisajal ning hospiitsosakonda saab tulla terve päev. Kuid et keegi istuks lähedase juures iga päev, olen näinud 2,5 aasta jooksul vaid kaks korda. Mäletan kahte tütart, kes jäid ema viimasel päeval ka ööseks. Varahommikul ema suri.
Kõigil on ju töö ja lähedasi nõustades, neid toetades rõhutan alati, et ennast säästma peab ka, muidu ei jaksa kuigi kaua. Kui ei suuda tulla, pole vaja, selleks on hospiitsi meeskond. Süütundega, et peab käima, pole samuti vaja tegelda. Meeskonna iga liige mõistab, et sageli pole küsimus ei ajapuuduses ega hoolimatuses, inimene lihtsalt pole psühholoogiliselt valmis lähedase hääbumist pealt vaatama. Ta pole valmis kokku puutuma lahkuja tunnetega ega enda omadega.
Päris viimase hetke juures ei soovi paljud olla ja kui vähegi võimalik, on seal siis hingehoidja, keegi meeskonnast kindlasti.

Hoides kätt …
Noor daam istus viimasel hommikul taas isa voodi juures, hoidis kätt. Ta küsis minult, kas isa kuuleb teda. Vastasin, et kindlasti kuuleb ja tunneb samuti, kuigi ei vasta. Naine oli väsimuseni nutnud. Sel hommikul isa enam ei söönud ja ka joogist loobus, mis tegi tütre murelikuks. Selgitasin, et kui ei soovi enam juua, siis nii ongi parem. Ütlesin, et puudutused, peasilitamine on nüüd parim, aga kui tahate rääkida, siis ka nii on hea.
Kuigi söögiisust sellise hingeseisundi puhul pole mõtet rääkida, pakkusime talle jõu taastamiseks süüa, kuid ta keeldus. Siiski oli nõus, et keedan talle kibuvitsateed.
Kui isa koomasse vajus, hoidis tütar kahe käega isa kätest, vahepael silitas pead, istudes nii tunde, käisin iga natukese aja tagant vaatamas ja küsisin, kas ta eelistab olla üksi. Soovitasin tal vahetada asendit, sest selg väsib. Ta läks teisele poole voodit ja võttis isa käed. Olla surija juures, kes vajab hapnikuaparaati pea igal päeval, kuid millest elu viimastel tundidel abi pole, on vast kõige piinarikkam. Kuid vaatamata sellele oli see surm rahulik.

Hingehoidja pühim ülesanne
Meil oli sel päeval tööl kaks noort õde hooldajapraktikal, noormees ja neiu, kellele see oli esimene surmakogemus. Kui olin lahkunu lähedased leinatuppa saatnud, siis küsisin ka praktikantidelt, kuidas nad end tunnevad. Ikka juhtub vahel, et praktikant ei suuda pärast esimest praktikapäeva hooldushaiglasse naasta (läheb pigem praktikale aktiivravisse), kuid siin on tegu kahe noore algava professionaaliga. Pole kahtlustki.
Tulin koju ja ei saanud seda noort daami, kelle sõnul ema pole siin, kuna tal pole närvi siin olla, meelest. Imetlen tema tänutunnet, siirust ja pühendumust. Me kõik imetlesime. Mees oli omal soovil kaheses palatis sirmiga eraldatult. Palatikaaslase leinagi ei saa tähelepanuta jätta. Oleks kõik lapsed sellised, ütles too. Kuid need polnud ainsad tunded, mida mees koges.
Kas surmaga seoses on üldse mõni tunne, mis on olemata või võõras? Või hõlmab Isand Surm kogu tunnete spektri ja rohkemgi veel?
Minu tänu kuulub hospiitsi õdedele, arstile, hooldajatele, õendusjuhile. Kõik nad hoiavad patsiendi ja tema lähedaste hinge. Nad ei arutle oma tööd tehes, mis on hingehoid, kas see peab olema kristlikust usutunnistusest kantud. Kui miski neid sellele küsimusele lähemale viib, siis just nende töö – armastuse tegu. Meie hing oli rahul, sest nii sooviksime kõik surra. Mõtlen tänu- ja imetlustundega sellele noorele naisele, kes keeldus tegemast pause, puhkamast, lahkumast minutikski isa juurest, sest ta oli endale võtnud hingehoidja pühima ülesande – saata surija Teele.

 

 

 

 

Miina Piir,
hingehoidja