Herbert Kuurme – fenomeni algpõhjused on Jumalas

Tänavu 13. juulil möödub juba sajand legendaarse vaimuliku Herbert Kuurme sünnist. Temast on maha jäänud palju õitsvaid jälgi ning tema töö on juba vilja kandnud.
Kustpoolt me ka ei vaataks, olgu see üksik rändaja, kogudus, kirikuvalitsus, üliõpilased või oma pere – Herbert Kuurme olemine ja tegevus väärib fenomeni staatust.
Olud, milles ülikooli usuteaduskonna ja konsistooriumi eksamikomisjoni ees tublilt tunnistust andnud ning Valga Peetri ja Luke koguduses prooviaasta läbinud Kuurme alustas, oleks tänases Eestis ootamatud – vakantset kohta polnud.
Aga noormees, kes teismelisena oli julgenud alandlikult Tallinna poeglaste humanitaargümnaasiumi direktorile öelda, et kui ruumi on, tuleks meeleldi just sellesse kooli, ei võtnud ka seda teadmist mingi õnnetusena, vaid jätkas esiotsa Valgas. Tee Põltsamaale ei läinud otsejoones, aga kui noor vaimulik juba kohal oli, süvenes ta sellesse paika kogu oma olemusega.
Kohalikust kultuurist läbi imbunud
Kui sattusin 1990. aastal Põltsamaale, otsides oma suguvõsa juba unustatud juuri ning koda, tänamaks Jumalat, kes mind kõnetanud oli, võlus Herbert Kuurme mind just oma laialdaste ja sügavate teadmistega (ta mäletas, muide, veel täpselt minu vanavanaema Mari Raudsiku põhimõtteid ja jutuajamisi temaga).
Ta oli kohalikust elust ja kultuurist läbi imbunud, teades aastakümnete kaupa inimesi, nende elusaatusi ja unistusi. Kogu inimloomuse universaalsuse juures nägi ta aga alati võimalusi edasiminekuks, pidades tõenäoliselt selle tipuks Jumala armust teisi teenivat ja armastavat inimest.
Miks ma kirjutasin, et ta oli kohalikust kultuurist läbi imbunud, on see, et kultuur ei olnud minu meelest Herbert Kuurme jaoks ainult teosed, mida näitusel vaadata, mida lugeda, kuulata ja kritiseerida. Kultuur algas igaühest ja sai alguse seestpoolt. See tagas vaimuliku silmis väärikuse igale inimesele. See pani ka vaimuliku, kes ühel hetkel kiriku varemete vahel kibedaid pisaraid nuttis, juba järgmisel päeval abi küsima, eest vedama, lohutama ja nõu andma.
Üks Herbert Kuurme poegadest, Tallinna reaalkooli kauaaegne füüsikaõpetaja Mart Kuurme kõneleb: «Arvan, et enamik väärtuslikust hakkab külge ilma sõnadeta. Mis neid siis ikka üritada sõnades väljendada. Ühte olen siiski korduvalt sõnades väljendanud. «Sa pead tegema» võib vaid endale öelda. Seega õigem oleks «Pean tegema», kui seda üldse peab ütlema.
Kui tahad, et su ettevõtmist toetatakse, pole vaja muud, kui selgitad ideed võimalikult laialdaselt ja asud asja kallale. Isa oli alati ise töömehena platsis nii palgiveol kui teistel talgutel. Ma ei ütleks, et see on isiklik eeskuju. See on rõõm koostegemisest. Rõõm on nakkav.»
Tallinna ülikooli õppejõud Tiiu Kuurme, poja Tõnis Kuurme abikaasa, toob välja, et Herbert Kuurmel oli suutlikkus pühenduda omakasupüüdmatult ja missioonitundega sellele ülesandele, mille oled enesele valinud. Ning ka eetilisus ja ausus; teisalt oli täiesti välistatud tema puhul upsakus, enese esile tõstmine, oma pingete maandamine teiste inimeste peal, oma positsiooni rõhutamine. Aga neid viimaseid jooni kohtab tänapäeval oi kui palju. Tema ei elanud ega saavutanud oma eesmärke teiste arvelt, nii oli ta eetiline oma elus ja ametis.
Kogu hingest vaimulik
Et Herbert Kuurme kogu naha ja karvadega vaimulikutööd tegi ja ametis oli, see on laialdaselt teada. Et ta polnud viriseja, siis pole tihti ka teada need välised olud, millega tuli hakkama saada. Põhjendamatult kõrgendatud eluasemekulud (neli korda tavalisest kõrgemad hinnad elektrile), pere esialgne elu leerimaja ainsas toas – see oli vaid asja üks pool. Pidev nõukogude võimu kullipilk kuklas nõudis tugevat ja kindlat usku ja pidevat hüppamist üle müüri ning ega me tegelikult ei teagi, mis oli nende olude hind.
Aga rõõmus Herbert Kuurme hüppas koos Jumalaga üle müüri ning õpetas teistelegi. Tõenäoliselt on ka see üks põhjus, miks just Kuurmet on nimetatud üheks parimaks hingehoidjaks meie lähiajaloos.
Juubelipidustustega ühenduses peeti laupäeval Põltsamaal Viljandi praostkonna kiriku- ja laulupäev ning oma ilusaid mälestusi said jagada paljud. Küllap on kaugemaltki tulijaile teada Kuurme ütlus, et taas üles ehitatud Põltsamaa kirik on kui materialiseerunud armastus.
Kuurme enda kokku pandud «Pildikesi Põltsamaa ajaloost» annab üksikasjaliku ülevaate hoone taastamistöödest, aga ka sellest, kuidas vaimulikutöö, täpne raamatupidamine ja aruandlus võivad kokku käia. Eks seda poolt kinnitasid ka Kuurmele usaldatud praosti, assessori ja õppejõu amet.
Omast jõust Jumala abiga edasi
Kuurmel oli ka, nagu tänapäeval öeldakse, üldkiriklikku nägemist. Aastakümneid käis Põltsamaal leeris inimesi Eesti eri paigust, kuid Kuurme oskas neid ka suunata elukoha lähedal olevate koguduste teenistusse.
Siinkirjutajagi puhul andis ta nõu, et ei olnud mõtet jääda pikaks ajaks igal pühapäeval pärast leerigi bussiga Viljandist Põltsamaale sõitma, noore inimese «energialaks» (vabandage väljenduse eest, aga sedavõrd hästi mõjus leeriskäik) tuli oskuslikult suunata taasloodud Viljandi Jaani koguduse teenistusse. Ja ma olen selle nõu ja juhatuse eest ainult tänulik.   
Mäletan väga selgelt meie viimast kohtumist kirikus, mina olin jälle teele minemas ja nemad Astaga saatmas. Seekord võttis Herbert üles laulu «Kallis Mari, kaugel elad» ning see oli lauldud võtmes, mis tegi teeleasuja tallad kergeks.
Oma mälestustes on Herbert Kuurme meenutanud paljusid inimesi ning pannud ühe teelise kaudu kirja järgmise lause: «Samas vaimus omast jõust Jumala abiga edasi.» See on aidanud edasi elada. Või nagu kõneleb Mart Kuurme: «On hea, kui kiriku uksed on avatud. Vajan ise aeg-ajalt sellise kõneluse võimalust. Olen tänulik ja õnnelik, et teelisel on see võimalus. Ma kuulen sageli seal mõtiskledes, kuidas isa lauldes õnnistust jagab. Juba lapsepõlvest saadik on see mu kõrvus püsinud. Sellisel kõnetamisel tunned ühendust, suurt ühendust.»
Mari Paenurm

Herbert Kuurme (Kuurberg)
Sündinud 13.07.1911 Harjumaal Haljavas
Haridus
Lõpetanud Tallinna poeglaste humanitaargümnaasiumi, 
Tartu ülikooli usuteaduskonna (1937)
Prooviaastal Valga Peetri ja Luke koguduses
Ordineeritud 26.12.1938
Teenistuskäik
Helme, Pilistvere, Kursi ja Kolga-Jaani kogudus,
Põltsamaa koguduse vaimulik 1939. aastast,
Viljandi praostkonna abipraost ja praost, konsistooriumi assessor (1977–1993),
usuteaduse instituudi õppejõud (1972–1993)
Abikaasa Asta Kuurme, lapsed Mart, Jaan, Tõnis ja Tiina
Eesti Üliõpilaste Seltsi liige
Põltsamaa linna aukodanik (1995)
Eesti Vabariigi II klassi Riigivapi ordeni kavaler (1997)
Surnud 16.04.2005
Maetud Põltsamaa kalmistule