Helme koguduses pühitseti palvela 165. aastapäeva

Helme kogudus lõpetas kirikuaasta väärikalt pühakoja (palvela) 165. aastapäeva tähistamisega.

Vennastekoguduse vanast palvemajast sai Helme Maarja koguduse jumalakoda pärast Helme kiriku purustamist 1944. a. Tähtpäeval jagati osadust koguduseliikmete ja külaliste keskis erinevate andide ja hetkede saatel. Lauldi vennastekoguduse laule «Jeesus, meie eel» ja «Süda seltsiks südamele», paluti Issanda õnnistust koosolemisele ning tunnistati oma usku traditsiooniliste sõnadega.
Eesti Evangeelse Vennastekoguduse eestseisuse liige Marek Roots pidas sisuka ettekande «Vennastekoguduse usulised põhijooned», milles andis ülevaate ärkamisliikumise minevikust ja olevikust nii Euroopas kui ka Eestis.
Pidupäeva osadust jagati armulauas ja meieisapalves, saatjaks Helme valla ansambli Sillervo õnnistav laul «On sul tükikene leiba» (Piret Rips). Viimaks said külalised üle anda oma tervitused. Vennastekogudust esindas ka Endel Mikker Tallinnast, Eesti Evangeeliumi Vennasteühingut Vello Niilo Tartust. Toetava tervituse tõid helmelastele Viljandi praost Marko Tiitus ja kohalikud.

Talletatud kroonikas
Kõige armsam oli pidulikul päeval kohata selle maja kunagisi elanikke perekond Kauri. Harry Kaur on sündinud 4. novembril 1928 praeguse Helme koguduse kantselei ruumis.
Õde-venda Harry Kaur ja Ruth Kressa koos oma lastega on need, kes aitavad Helme pühakoja ajalugu alates 1924. aastast täpsemini jälgida. Nende isa Eduard Kaur on kirjutanud kroonikat oma elukäigust ja 15 aastat sellest kroonikast on seotud Helmega.
Eduard Kaur on tulnud Helme vennastekoguduse palvemajja elama 30. detsembril 1924. Maja vajas remonti. Hakati korraldama piiblikursusi. Kutsuti vendi, kes pidasid õpetuslikke ja kasvatuslikke teemakõnesid. Piiblikursus kestis kolm päeva. Alustati kl 9 palvetunniga, jätkati kuni kl 12 kahe teemakõnega, seejärel peeti pausi. Kl 16–18 toimusid taas teemakõned ning kl 19 algasid äratuskoosolekud.
Kõik kaugelt tulnud inimesed ja vennad-õed said palvelas ka süüa ja ööbida. Nii kestis see kolm päeva, siis sõitsid paljud kaugemalt tulnud ära, kuid äratuskoosolekud kestsid edasi kuni järgmise pühapäevani. E. Kaur on kirjutanud: «Sellel ajal tulid paljud liikmed ja võõrad eestpalvele, rääkisid oma südame lugusid vendadele ja said äratatud uuele elule.»
25. detsembril 1925 abiellus Eduard Salme Böckleriga. Nüüd hakati noori koguma ja õhtuid korraldama, et inimesi rohkem usule kutsuda.

Pärandiraha ja oma kätetööga
Vana õlgkatus jooksis vihma läbi. Katuse remondiks mindi metsa latipuid raiuma. Vennad talumehed andsid oma metsast laastupakke. 1928. aasta suvel lammutati vana õlgkatus ja löödi peale uus laastukatus.
1928. a sügisel algas palvemajas laulukoori töö. Toimusid noorte koosolekud ja tegutses pühapäevakool. Korraldati tunde ka väljaspool palvelat Leebiku palvemajas, Jõgeveste mõisas, Mäeotsa Põllu talus, Koorkülas ja mujal.
«Helme palvela sisemus vajas remonti. Palusime sellepärast Jumalat. Siis Jumal juhatas nii, et üks taluperenaine surres pärandas palvelale ühe rahasumma. Vennad otsustasid selle rahaga palvelat remontida. Võeti palvela maa-alalt puid maha voodri laudadeks, palvela seestpoolt vooderdamiseks. Tehti majale uued aknad, uued uksed.
Lagi sai papiga löödud ja värvitud. Samuti kaeti vooderdatud seinad helesinise õlivärviga. Päranduse summaga sai kuludest kaetud vaid osa. Tihti laupäeval ja pühapäeval seisime palves Issanda ees, paludes raha, et esmaspäeval töömeestele palka maksta. Rõõm tuli südamesse kui jälle raha laekus ja tarvisminev sai makstud.
Siis puudus meil palvelas soojusekolle, tahtsime ehitada ahju. Jälle palusime. Siis hakkasime kolmekesi vormima korstna jaoks tsementkive. Kaks õde tulid segu tegema. Kolmandal päeval saime korstna kivid valmis. Teised seda nähes panid raha kokku, ostsid plekkahju ja tarvismineva materjali. Tuli meister kohale ja ahi oligi valmis.»
See remondijärk lõppes 1936. a taas õnnistamistalitusega. Aasta hiljem saadi majja sisse elekter.

Sõbralik ja üksteist toetav
«Pidasime ka vanade koosolekuid. Kutsusime kokku kõiki vanu: taluperenaisi kui ka vanadekodu vanu. Rikkad vanad tõid kokku kõiki aineid. Siis küpsetasime ja tegime neile maitsva laua ja panime neid üksteise kõrvale istuma, ühed olid rõõmsad, et said anda, teised tänulikud maitsva toidu eest. Noored tulid kokku neid teenima ja neile laulma. Vennad tulid neile rääkima. See oli perekonnaõhtu.»
Helmes sai peetud kaks konverentsi ühes laulupäevaga. Ühe üldkoori juhiks oli Oskar Koobakene. Teisel konverentsil 1939. a juhatas üldkoori Marje Sink.
1939. a hakkas kaugemalt sõda koitma ning Salme ja Eduard Kaur läksid Valka vennastekogudusse. Pärast Valgat siirdusid nad Tallinna, esmalt vennastekoguduse ja hiljem baptisti koguduste abilisteks.
Mälestuste hulgas Eduard Kaurist on üks selline lugu: «Kord tulid 3 meest ratsahobustega palvetunni lõppedes ja tahtsid Eduardi maha lasta, sest ta hullutanud oma usuga nende naisi. Arutelu kestnud tükk aega, aga peatselt olid kõik põlvili ja palusid ning Jumal päästis need mehed, võit jäi Eduardile – tänu Jumalale.»
Ka meie praegune koguduseliige Hilda Mikk mäletab, kuidas ta oli koos oma emaga Helme vennastekoguduse palvemajas käinud. Palveõhtuid peeti pühapäeviti ja neljapäeviti. Kogudus tegutses luterlike põhimõtete järgi. Siinsed lapsed ja noored käisid leeris Helme luterlikus koguduses. Lisaks teistele palveõhtutele on meelde jäänud  jõuluaegsed koosviibimised.
Arvo Lasting

Helme palvela
Herrnhuti vennad asusid Helmesse 1813. a.
Helme koguduse õpetaja Karl Johann Schubbe õnnistas valminud palvemaja 3. novembril 1847.
1944. aastast, pärast suure kiriku purunemist toimuvad siin luterlikud jumalateenistused.
2009-2012 on hoonesse seatud veevärk, renoveeritud elektrisüsteem,  hoonel on vahetatud pooled aknad. On rajatud korralik parkla, aed, välisvalgustus, korrastatud haljastust.

130 aastat köster-organist Aadu Laansoo sünnist
Aadu Laansoo (kuni 1935. a Avloi) sündis 18. oktoobril 1882 Leebikus. Õppis iseseisvalt vallasekretäriks. Enim pühendus ta aga tehnikale, ehitades raadioid ning koolidele ja eraisikutele harmooniume. Kui sõja ajal korjati elanikelt raadioaparaadid ära, siis Laansoo ehitas väikese raadiovastuvõtja, millega kuulas rindeteateid. Elektrikuna töötas ta Tõrva vooluvõrgu väljaehitamisel 1920ndatel, 1925–1942 oli Tallinna elektrijaamas elektrikuks. Seejärel on tuli tagasi Tõrva.
Kogudusetööle sai ta pühenduda 1944. aastast. Ta on olnud koguduse protokollijaks ja tema oskusi on sel alal kiidetud. 1. oktoobril 1944 sai temast Helme ning Taagepera koguduse köster-organist. Ka juhatas ta koguduse koori ning asendas õpetajat vaimulikel talitustel. Ta oli Helme koguduse esimene köster-organist vennastekoguduse palvemajas.
Aadu Laansoo abiellus Minna Neumanniga 5. juulil 1915. Neile sündisid lapsed Alfred, Helmi, Adeele. Alfredi lapsed on Kaarel, Peeter ja Andres, viimasest sai Tallinna tehnikaülikooli õppejõud.
Aadu Laansoo, kirglik kalasportlane, uppus 3. juulil 1959 Õhne jõkke.