Hellalt kumiseb kodukiriku kell

4. juuni hilisõhtul, vahetult pärast Viljandis toimuvate rahvusvaheliste hansapäevade avatseremoonia lõppu, pühitseb piiskop Tiit Salumäe Viljandi Jaani kiriku uue kellamängu kellad. Selle õhtuga saab peaaegu et punkt pandud projektile «Tornikell meie linnas», mille raames valati Jaani kirikule Saksamaal Gescheri kellavalukojas kaks uut tornikella, paigaldati neile elektrilised helistamismasinad ning Hollandis valatud ainulaadne 25 kellast koosnev kellamängu komplekt, mis on suurim ja esimene omataoline Eesti kirikutes.
Olen viimase aasta jooksul enda jaoks avastanud maailma uuel viisil. Protestantliku mõõdukuse keskel üleskasvanuna ja kõike välispidisesse ettevaatlikult suhtuma õppinuna olen kippunud arvama, et kirikukellad kuuluvad koos viiruki, küünalde ja värviliste liturgiarõivastega pigem idakristluse liturgilisse traditsiooni kui luterlusse, mis peab end Sõna kirikuks.
Teistsuguseks vaatenurgaks andis inspiratsiooni Tartu Pauluse koguduse organist Anna Humal, kes möödunud kevadel oma sünnipäevakülalistele Tartus kirikukellade-teemalise ringkäigu korraldas ning pani mõtlema sellele, milline semantiline tähendus on kodukiriku kellal avalikus ruumis ning inimteadvuses laiemalt.
Põgus pilguheit eesti kirjanduslukku näitab, et kirikukell pole hoopiski mitte kõrvalise tähendusega: olgu selleks siis Gustav Suitsu «kerkokell» (heng niikui taiva poole püvväs, nii rasselt kaibap, ikep kell), Tammsaare «veart kellad», mille üle Vargamäe soode ja rabade kaikuva hüüu «pimm-pomm» Gustav Ernesaks muusikasse valas, või Paunvere kiriku kellad, mida lüües kellamees Kristjan Lible väikesele Arnole oma ühtaegu elulisi ja samas igavikulisi tähelepanekuid jagab.
Lähiajast meenub kõigepealt Jaak Tuksami «Meel unus mägede taha», kus «hellalt kumiseb kodukiriku kell pehmes jõuluöö lumesajus». Eestis ainsana kirikukellade paigaldamisega tegeleva ettevõtte Mäeväli Orelitöökoda juhatajal Toomas Mäevälil võib olla õigus, et ka tänases hoopis teistsugustest kõlavärvidest täidetud linnaruumis üles kasvanud poisile või tüdrukule võib aastakümnete pärast olla just kodukiriku kell see, mis tekitab hinges ja alateadvuses äratundmise: ma olen koju jõudnud.
Oleme poole aastaga leidnud 27 kirikukellale nimelised annetajad, kelle nimed (või nende kallite lähedaste nimed) on kelladele graveeritud. Kõige suurema kella eest on annetatud 15 000 eurot ja kõige väiksema eest 1500 eurot. Olen endalt paaril korral küsinud, kas siin võib kaasa mängida mulkidele omane uhkus – et kui naabril juba on isiklik kirikukell, ei saa minagi halvem olla.
Olles aga isiklikult kõigi annetajate ja toetajatega vestelnud, näen inimestes soovi jätta järeltulevatele põlvedele jälg ja sõnum, mis kõneleks millestki püsivamast kui pangahooned, kaubanduskeskused ja teised kapitalismijumalate templid.
Kinkisime ka oma tütardele vanavanemate ja ristivanemate abiga ühe nimelise kellamängukella. Tean, et Viljandisse ei jää minust maha kinnisvara ega midagi muud kätega tehtut. Tunnistan aga, et mind soojendab mõte sellest, kuidas mõni mu tüdrukutest tuleb seitsmekümne aasta pärast oma lastelastele oma lapsepõlve mängumaid ja kirikut näitama ning viib nad siis Jaani kiriku torni, kus ühel kellal on ka tema nimi. Ja kõneleb neile oma isast ja emast ning palvetab meie hingede eest.
Kiievi vaimuliku Andrei Tkatšovi raamatus «Imede maa ja teised jutustused» on lugu, mille rääkis preestrile ühe Baltikumi linna teepoe perenaine. Ta kõneles oma pojast ja sellest, kuidas ta kahekümneaastasena tahtis teha aborti – mees oli ta maha jätnud, sõbranna leppis arstiga kokku, tädi andis raha ja neiu läks haiglasse.
Keegi polnud temaga kunagi millestki tõsiselt rääkinud. Nüüd aga: «Haigla akna taga on kirik. Ja seal algab teenistus. On mingisugune püha. Ja järsku hakkavad kellad lööma! Nende heli sööstab kabinetti, mina aga leban laiali aetud jalgadega toolil. Doktor kõlistab kõrval oma kirurgiliste instrumentidega … Järsku tõukab mind mingi seletamatu jõud püsti, ma panen riidesse ja torman nagu püssikuul kabinetist välja. See kirikukellade helin on mul siiamaani kõrvus. Ma kuulen seda alati, kui ma oma poissi vaatan. Hirmus on mõelda, et teda ei olekski praegu minu kõrval.»
Minu palve ja soov neile kahekümne kaheksale kirikukellale, mis teevad Viljandi Jaani kiriku tornis ilusat tööd veel sajandeid pärast minu lahkumist, on see, et nende helinat kuuldes jääks mõnigi halb sõna ütlemata ja pöördumatu tegu tegemata ning mõnigi hing saaks võidetud elule ja Jumalale.

 

 

 

 
Marko Tiitus,
Eesti Kiriku kolumnist