Heli Jürgenson: üks pisut rahulikum aasta kuluks ära

2002. aasta tegevuse eest pälvis koorijuht Heli Jürgenson Eesti Kultuurkapitali sihtkapitali aastapreemia.
Eesti Kultuurkapital jagas aasta kultuuri tippsündmusel Rüütelkonna hoones välja aastapreemiad kaheksas eri kultuurivaldkonnas. Lisaks kaheksale peapreemiale andis Eesti Kultuurkapital välja sihtkapitalide aastapreemiad, mille pälvis teiste seas koorijuht Heli Jürgenson väljapaistva kontserttegevuse eest. «Pean mulle osaks saanud tunnustust väga oluliseks, sest isetegevuslike kooride dirigendid ei pääse just sageli n-ö esiplaanile. Preemia annab jõudu ja tahet edasi töötada.»
Kultuurkapital andis oma aastapreemiaid välja kaheksandat korda.
Päritud muusikaarmastus
Jürgensoni muusikaarmastus on pärit varasest lapsepõlvest. «Minu isa ja vanaema armastavad väga laulda. Professionaalse muusikuna võin kinnitada, et neil on loomupärane musikaalsus ja väga hea lauluhääl.» Tõenäoliselt oleks võinud neist muusikud saada, kui vaid aeg ja võimalused oleksid olnud teised.
Jürgensoni esimesed muusikaõpingud olid seotud klaveriga. Kui ta 14aastaselt asus õppima Georg Otsa nimelisse Tallinna Muusikakooli, sai selgeks, et pianisti temast ei saa. «Mu käsi on väga väike ja ega tehnikagi kõige tugevam olnud.» Järgmine samm oli sisseastumiseksam koorijuhtimise erialale. «Valitud samm osutus õigeks juhuslikult.»
Otsa-kooli vilistlasena jätkab Jürgenson samas koolis õppejõuna, ta õpetab koorijuhtimise eriala. «Olen Otsa-koolis õpetanud pea 10 aastat ja mul on olnud mitu head õpilast, kuigi kõigist ei ole saanud koorijuhti.» Nende hulgas on olnud kirikumuusikuid, organiste, kooliõpetajaid ja isegi üks viiulimängija. «Õpetaja, kes vaimustub oma tööst, suudab ka oma õpilased sellest vaimustuma panna.»
Jürgensoni arvates peab heal koorijuhil olema sügav soov ja vajadus tegeleda koorimuusikaga. Samuti peab olema hea muusikaline kuulmine ja lauluoskus. Vähem tähtis ei ole avatud suhtlemine ja organiseerimisvõime, sest töötada tuleb paljude erinevate inimestega. «Koorijuhtimise eriala on andnud mulle esinemis- ja kõnelemisoskuse ning julguse. Hindan seda kõrgelt.»
Jagab muusikalist sõnumit
Kuigi põhikohaga on Jürgenson Otsa-koolis õpetaja, tegutseb ta ka Tallinna Toompea Kaarli kiriku kontsertkoori ja Estonia Seltsi Segakoori dirigendina ning Usuteaduse Instituudi õppejõuna. Lisaks on ta mitu aastat olnud Kirikumuusika Liidu koorijuhtide ja organistide segakoori KOSK dirigent ja kunstiline juht.
Jürgenson on väga õnnelik, et ta tohib oma lauljatega muusikalist sõnumit inimesteni tuua. «Mul on head lauljad. Vahel imestan, et miks need inimesed laulmas käivad, sest mõni periood on väga tihe ja raske. Aga õnnestunud kontsert ja muusikaline elamus kompenseerivad vaeva ning annavad energia tagasi.»
Kaarli kiriku kontsertkooris laulab ca 40 lauljat. Jürgenson peab Eesti kirikumuusika üldist taset ebaühtlaseks. «Meil on vaja häid ja haritud kirikumuusikuid – nii organiste kui koorjuhte, sest kõik algabki juhist.»
Jürgensoni pühendumist muusikale ja armastust töö vastu näitavad osalemised koorikonkurssidel, kust on toodud hõbediplomeid ja auhindu. «Nende konkursside spetsiifika on tihti erinev ja auhindade jagamine ka.»
Suurimaks tunnustuseks peab Jürgenson 2001. aasta Barcelona koorikonkursi esikohta ja Grand Prix´i Estonia Seltsi Segakooriga. Sündmusterohke ja tähendusrikas oli ka lõppenud aasta, kus ta oli esimest korda dirigendipuldis suurel IX koolinoorte laulupeol. «See oli erakordne elamus, mida on sõnades raske väljendada. Esimesel korral sinna pulti tõusta oli hirmus, sest pidin juhatama ka orkestrit. Aga siis, kui nägin lauljate hulgas tuttavaid silmapaare, läks kõik lihtsamaks.»
Muusika on inimese «parandaja»
Jürgenson peab oluliseks, et lapsed laulaksid ja et «karukõrvseid» poisse ei saadetaks kooli laulmistunni ajal palli mängima. «Hiljem on täiskasvanule väga raske selgitada, et ta suudab tegelikult laulda. Usun, et need lapsed ja täiskasvanud, kes laulavad kooris, ei satu elus «pätti» tegema. Nende väärtushinnangud on teised.»
Jürgenson armastab ka ise laulda. «Laulan omaette väga tihti – ka tänaval, kui end unustan. Vahel vaadatakse mulle imeliku näoga järele.» Enamasti jäävad Jürgensonile kummitama viisid, millega ta parasjagu töötab või mida ta kuulanud on.
Töö pakub rahuldust
Kuigi töötamine paljude inimestega võtab tohutult energiat, on Jürgenson valitud erialaga rahul. «Muusika on mu elu loomulik osa – on nii töö kui ka hobi. Ent üks pisut rahulikum aasta kuluks ka ära…»
Lõpetuseks tänab Heli Jürgenson kõiki oma lauljaid, perekonda ja häid kolleege, kes teda meeles on pidanud ja tema töösse mõistvalt suhtunud.
Erle Iher