Heino Noor – armastatud arst ja aktiivne kodanik, läbi elu kristlane

2018. aasta veebruaris, kui kohe-kohe oli trükist tulemas Heino Noore elulooraamat „Elamise pikad varjud“, kutsuti elulõpuni tegus mees taevase Isa juurde. Raamatu koostaja Ago Pärtelpoeg on lugejatega jaganud raamatus Heino Noore viimset soovi: „Peagi saan ma kokku emakesega, kelle järele olen igatsenud 75 aastat.“

Emata elatud elu traagika oli kaheksa aastat Siberi sunnitöölaagri õudused üle elanud pojale Heinole saatjaks kogu elu. Ema Salme Noor, halastusõde ja kodukaitsja, vangistati 14. juunil 1941 ja hukati 24. aprillil 1942. aastal 47 aasta vanusena Sevurallagis Sverdlovski oblastis Sosva asulas. „Ka sünnikuupäev 24. aprill on minu jaoks tänini erilise tähendusega ja traagilise varjundiga. Alates sellest päevast, mil sain teada, et mu ema hukkus tšekistide timuka surmakuuli läbi just oma ainsa poja 20. sünnipäeval,“ on Heino Noor öelnud ja seetõttu jäid tema sünnipäevad enamasti tähistamata või muutusid ema mälestuspäevaks.

1989. aastal sai Heino Noor ema surma kohta vastuse ENSV prokuratuurilt ja kaks aastat hiljem teate ema rehabiliteerimise kohta. Lisaks oli teates märgitud, et seeläbi tekitatud kahju kuulub hüvitamisele, hüvitise suuruseks oli märgitud 1100 rubla. „Ema mõrvateade muutis mu elu täielikult. See vigastas mu hingeelu nii raskelt, et olin mitu päeva sügavas emotsionaalses šokis,“ on Heino Noor öelnud. „Andsin endale täiesti aru, et kui tahan edasi elada, siis pean kuidagi sellest enesehävituslikust seisundist ja meelesegadusest välja tulema.“ 

Pärast hingehoidlikku vestlust oma koguduse õpetaja Tiit Salumäega sündis idee rajada Haapsalu toomkiriku ristimiskabelisse Emaaltar kõikide kannatanud ja ülekohtuselt hukatud Eesti emade mälestuseks. Skulptor Hille Palmi poolt Virumaalt Purtse kandist toodud toomepuust tahutud kuju naisest sülelapsega pühitseti emadepäeval, 10. mail 1992. aastal. Ristimiskabelis paiknevast, valust sündinud Emaaltarist on saanud elu kestvuse sümbol. 

Aktiivselt kaasas lehetöös

Heino Noor on jätnud paljude inimeste südameisse sooja ja osavõtliku tunde. Ta on olnud oma eluajal tunnustatud ja austatud arst, inimeste päästja. Meil, tema kaasteelistel, on au ja kohustus seda erakordset inimest meenutada tema 100. sünniaastapäeval. 

Tartus ilmuva Eesti Kiriku toimetusega oli tartlane Heino Noor seotud 1990. aastast kuni oma surmani 2018. aastal. 

Taasilmunud Eesti Kiriku avanumbris 4. märtsist 1990. aastast on artikkel „Usk ja hingetervis“, mille autoriks on märgitud Heino Noor, reanimatsiooniarst, EELK Haapsalu koguduse liige. Lõik nimetatud artiklist: „Olgu tähendatud, et Eestis ja eestlaste hulgas vähenes just 1988. aastast alates enesetapukatsete ja suitsiidide sagedus märkimisväärselt, vähemalt kolmandiku võrra. See oli aeg, kus inimesed taas leidsid tee usu ja kiriku juurde, tärkasid rahvustunne ja ühtekuuluvus, tekkis lootus.“

Oma elulooraamatus (lk 183) meenutab Heino Noor artikli ilmumist kristlikus lehes: „Ilmselt oli paljudele uudne ja ootamatu see, et üks ülikooli kliiniku arst täidab ligi poole kristliku ajalehe leheküljest. Pealegi veel pildistatuna täies ametirüüs ja keset intensiivravipalatit. See toimus ju ajal, mil usuvastane hoiak ning ateismi propageerimine kuulus iga arsti kohustuste hulka.“

Kõigil järgnevatel aastatel oli Heino Noor sage külaline Eesti Kiriku toimetuses ja armastatud autor lugejate hulgas. Ta jäi Eesti Kiriku tellijaks, sõbraks ja toetajaks elu lõpuni.

2017. aasta sügisel kirjutasin lehe juhtkirjas pärijate meelevalda jäänud kodustest raamatukogudest, mille saatuseks on sattuda prügimäele või heal juhul taaskasutusse või raamatukogude eesruumi. Sellest tõukuvalt vestlesime mitmel korral Heino Noorega, kes tundis muret vanade lauluraamatute ja isegi piiblite sattumise üle makulatuuri hulka. 

Tahan öelda, et Heino Noore jaoks ei olnud ühiskonnas eluvaldkonda, mis oleks teda külmaks jätnud või mille üle ta sõna sekka poleks öelnud.

Arstina eesliinil

Kui Heino Noor 1952. aastal vangilaagrist vabanes, oli tal sealt kaasa võtta praktilisi arstitöö kogemusi. „Kui mu vabanemistähtaeg ükskord kätte jõudis, olin laagris juba igati hinnatud arst. Seega alustasin oma arstikarjääri sootuks vastupidisel viisil: kõigepealt sain karmi praktika ja alles hiljem jõudsin n-ö teoreetilise osani.“

Kodulinna Haapsallu ei saanud ta jääda. Ta asus elama Tartusse. Pääs ülikooli arstiteaduskonda jäi algul suletuks, küll aga sai ta alustada õpinguid meditsiinikoolis, kus enamik kursusekaaslasi olid noored, 16-17aastased neiud, tema aga juba ligi 30aastane. Ja alles 1955. aastal pärast mitut nurjunud katsetust pääses ta Tartu ülikooli. 

1961. aastal lõpeta 39aastane Heino Noor Tartu Riikliku Ülikooli arstiteaduskonna toksikoloogina ja cum laude diplomiga noormees asus tööle Tartu Maarjamõisa haigla reanimatsiooniosakonda. 

Tema elutööks oli inimeste aitamine, ka elule tagasitoomine. Ta kirjutab: „Arstiks oleku jooksul olen koos kolleegidega osalenud ligi nelja tuhande rohkem või vähem eluohtliku mürgistusega patsiendi ravimisel, neist 90% õnnestus päästa. Minu kitsamaks erialaks kujuneski suitsidoloogia. Enesetapu kohta on avaldatud mitmeid minu teadustöid nii Eestis kui välismaal. Kui keegi on sooritanud enesetapu või seda üritanud, on lähikondlased enamasti hämmingus: nii kena inimene ja äkki selline hirmus juhtum! Arstina olen tegelnud ligi kolme tuhande enesetapujuhtumiga. Seetõttu väidan kindlalt, et enesetapp ei ole välk selgest taevast. Suurel määral on see ette aimatav, vahel isegi prognoositav. Sellele eelneb hulk kindlaid tunnuseid ja kui neid märgatakse, saab ka vajalikud abinõud inimese aitamiseks tarvitusele võtta. Seega – see jube tegu on välditav.“ (Lk 163–164)

Sünnilinn Haapsalu

Esimesel eluaastal Haapsalu kogudusse ristitud Heino Noor elas oma kogudusele kaasa ka pärast Siberi vangistusest naasmist. Kui 1975. aastal asus kogudust teenima Tiit Salumäe, tihenesid kontaktid ja nende kahe omavaheline tugev hingehoidlik sõprus kestis kuni Heino Noore surmani. 

Heino Noor on meenutanud, kuidas ta 1977. aastal Haapsalu Jaani kiriku hädaremondis, katuse ja lae uuendamisel kaasa lõi. „Töötasime vabas õhus, olgugi et kiriku katuse all, ja tekkis lausa vajadus kõva häälega Issanda kiituseks laulda. /…/ Oli sügav nõukogude aeg, mil vabas õhus tohtis kirikulaule laulda vaid üks kord aastas – vastavalt registreeritud surnuaiapühal.“ (Lk 176)

1992. aastast on Haapsalu toomkiriku ristimiskabelis Emaaltar, millele president Lennart Meri 9. juunil 2001. aastal asetas rukkilillemärgi, pidades selle teoga meeles kõiki neid, kes olid Siberi jäljetutesse haudadesse jäänud.

2000. aastal asutas Heino Noor Wiedemanni gümnaasiumi juures fondi, et toetada oma kodukoolis religiooni ja sellega seonduva õpetamist. Vabariigi aastapäeval premeeritakse fondist kõnevõistluse võitjaid ja emadepäeval päevakohaste kirjatööde võistluse võitjaid.

Heino Noore pühendunud töö ja truudus oma kodulinnale pärjati Haapsalu linna kõrge tunnustusega. 2007. aastal sai ta linna aukodaniku tiitli, mida antakse üksnes eriliste teenete eest. 

Kaitsetute kaitseks

Gulagi kui N Liidu repressioonisüsteemi kannatused üle elanud inimesena pühendas Heino Noor oma valusa kogemuse ja meditsiiniteadmised selle süsteemi käes kannatanud inimeste tervisele tekitatud püsikahjustuste uurimisele ja sõnastamisele. 

Tema uurimus on osa Nõukogude repressioone käsitlevast „Valgest raamatust“. Sofi Oksaneni ja Imbi Paju koostatud artiklite kogumikus „Kõige taga oli hirm“ (2010) on Heino Noor kirjutanud: „Samuti väidavad uurijad, et sellise repressioonitrauma jääknähud võivad kesta 50 aastat. Niisiis võivad Eestit tabanud ulatusliku ning raske sovetliku repressioonitrauma otsesed või kaudsed mõjud ulatuda 2030.–2040. aastatesse ja kaugemalegi. Siin toimunut ongi nimetatud Eesti oma holokaustiks.“ (Lk 248)

Heino Noor tõdeb oma elulooraamatus, et on kogu teadliku elu sattunud olukordadesse, kus peab toime tulema näiliselt või tõeliselt võimatuga. Oma elule tagasi vaadates tõdeb ta: „Minutaolised tunnevad ennast praegugi sageli don Quijote’ina, kes tuuleveskitega sõdib ka siis, kui piik on juba murdunud …“ (Lk 279)

Meie, tema kaasteelised, kanname edasi mälestust ühest armsast inimesest, kes mõtles alati teistele rohkem kui endale, suure ja avali südamega ning targast inimesest. 

Sirje Semm

Heino Noor

Sündinud 24.04.1922 Haapsalus

Lõpetanud Haapsalus gümnaasiumi 1940

Küüditati 1941. Viibis poliitvangina kaheksa aastat vangilaagris

1952. aastal pääses Venemaalt Eestisse 

Arstikutse omandamine Tartu ülikoolis 1955–1961

Töö arstina Tartu ülikooli kliinikumis 1961. aastast

Tema pikaaegne kaaslane eluteel on olnud abikaasa Juta Noor

Haapsalu linna aukodanik aastast 2007 

Autasustatud 2001. aastal Eesti Punase Risti IV klassi ordeniga kui massirepressioonide uurija 

Haapsalu Püha Johannese koguduse teeneterist 2003. aastal

EELK Teeneteristi III järgu orden 2010. a

23. aprillil 2018. aastal, päev enne Heino Noore 96. sünniaastapäeva, esitleti elulooraamatut „Elamise pikad varjud“ Tartu Pauluse kirikus

Surnud 5.02.2018 Tartus, sängitatud Tartu Pauluse kalmistule

Pildigalerii:

---

„Elamise pikad varjud“ (2018) on raamat Heino Noore elust. Tema mälestused salvestas ja litereeris ning raamatu koostas Ago Pärtelpoeg. Tehnilist tuge raamatu valmimisel andis Eesti Kirik (keeletoimetaja Sirli Lember, küljendaja Salme Uustare). Raamat on kõvakaaneline, rohkete piltidega illustreeritud, 320 lehekülge.

---

Haapsalus Läänema Ühisgümnaasiumis (Wiedemanni 15) toimub reedel, 22. aprillil kell 13–15 Heino Noore 100. sünniaastapäevale pühendatud mälestuskonverents. 

Kõnelema on kutsutud Urmas Sukles, Tiit Salumäe, Silver Sarapuu, Tõnu Lehtsaar, Imbi Paju, Sirje Semm, Tiina Leesik, Andres Välli, Jaan Bärenson. Konverentsi juhib ühisgümnaasiumi õpetaja Kalle Lõuna.

Korraldajad: EELK Haapsalu Püha Johannese kogudus, Haapsalu linn, Läänemaa Ühisgümnaasium.