Heino Kivihall austab kaunist sõna ja kirja

Kalligraafia on kunst ilusti kirjutamisest kuni täieliku abstraktsioonini, ütleb eesti kirjakunsti suurmees Heino Kivihall (75).

Tallinna Jaani kirikus oli tal juubelinäitus „Hümnid ja palved“, kus sai näha tähtsamaid palvetekste ja algkiriklikke hümne ning inimolevust puudutavaid miniatuure. Plaanis on seada Viimsi kirikusse üles näitus erinevates keeltes meieisapalvest.
Heino on ema poolt hiidlane, isa poolt kõinlane, Tallinnas ilmale tulnud, Kõinastu laiul ja Muhus sõjapaos esimesed mälestused talletanud. „Me olime oma põlistalu keldris, kui taluhooned kõik põlesid. Mul on meelde jäänud, kuidas rohelised nõgesed põlesid nagu küünlad. See pilt on mul eluaeg silme ees, olin siis kolmeaastane.“

Karmid mälestused
Veel on tal tollest ajast meeles kaks asja: kilgi laul soemüüri taga ja see, kuidas hiired tares ringi jooksid. „Mitte keegi teine neid tähele ei pannud, ainult mina. Hiljem juba oma perega Kõinastul käies tulid mulle kõik need asjad ja lõhnad uuesti meelde,“ räägib Heino.
Koolitee algas Kuressaares. Sellest ajast pärinevad ka üsna karmid mälestused metsavendade ja julgeoleku arveteõiendamistest. Edasi aasta Kohtla-Järvel, siis asuti elama Tallinna ja Heino läks õppima Rahumäe kooli. Ei tulnud aga rahu nende perre, 1950. aastal saadeti isa Siberisse. NKVD tegi kodus läbiotsimise, midagi poliitilist ei leitud, kuid kogu vähegi väärtuslik võeti kaasa. Heino ütleb, et need sündmused on ta elule põhja pannud.
Joonistamist armastas Heino juba lapsest peale ja 1959. aastal läks Tartu kunstikooli teatridekoratsiooni õppima. „See oli huvitav aeg, sest saime tunda veel seda vana Pallase vaimu.“ Siis tuli ajateenistus Ukrainas sõjaväeringkonna õhutõrjestaabis. Kunstnikutööd sai sealgi tehtud. Abielluminegi tuli tol ajal. „Meil Aikiga on ukrainakeelne abielutunnistus!“

Dekooriateljee õppetunnid
Heino töötas aastaid Tallinna dekooriateljees. „Sattusin kokku eestiaegsete kujunduskunstnikega, seal oli igasuguseid mehi, kes Saksa sõjaväest, kes Punaarmeest. Need korpusemehed olid viinavõtmise sõjas selgeks saanud. Minul läks nii, et lubasin küll viinapudeli oma lauale toetada, aga see oli ka kõik. Minu isa ütles ikka, et kui sa tunned, et viin muutub suus magusaks, ära rohkem võta. Olen ka oma poegadele seda öelnud.“
Dekooriateljees sai teha ka kunstnikueksameid, nii tõsteti kategooriat kuni kõige kõrgemani, milleks oli kujunduskunstnik. Tööks oli loosungite, plakatite ja pannoode maalimine, kõik, mis tol ajal linnakujunduse alla kuulus. Tore ja vaheldust pakkuv oli laulupidude ja muuseumide kujundamine. „Pikka aega töötasin koos teatri- ja muusikamuuseumiga, kujundades rändnäitusi. See oli väga õnnelik aeg. Minu jaoks oli see kõik üks suur enesetäiendamine, sest ma süvenesin alati tausta.“

Kirjakunstnik ja õpetaja
Kivihallil tekkis huvi kirjakunsti vastu, mingil hetkel ta tajus, mida sellega teha saab. Õppinud kolm aastat Villu Tootsi kirjakoolis, töötas ta 15 aastat Tallinna linnakalligraafina. „Tööd oli tohutult: aukirjad, auaadressid jne. Kõige hullem, kui oli vaja kiiresti midagi teha, ka öösel tuli töötada.“
Kivihall hakkas kirjakunsti ka õpetama ja teeb seda siiani. Tal on Tallinna rahvaülikooli juures oma kalligraafiastuudio. Pedagoogitööd hindab väga, sest see annab inimlikke kontakte. „Mulle meeldib inimestega suhelda ja kui ma saan seda noortega teha, siis on mu vaim värskem.“
Teine koht, kus Heino meelsasti käib ja toeks on, on Ukraina kultuurikeskus, kus ka õpitakse kirjakunsti. Tööd tehakse seal alati vaimuliku muusika saatel. „Need inimesed seal on ääretult tänulikud, et saavad olla sellises keskkonnas, kirjutada vaimseid tekste, mis annavad neile meelerahu. See on nagu teraapia.“

Tahtsime oma Eestit
Katoliiklasena ütleb kunstnik, et religioosse põhja andis talle vanaema. Viimastel aastatel on ta saanud sügavaid elamusi nii Tallinna Jaani kirikus kui Peeter-Pauli kirikus, ka Püha Siimeoni ja Naisprohvet Hanna kirikus. „Väga võimas tunne valdas mind vanausuliste kalmistul.“
Kivihall on eksponeerinud oma töid paljudel näitustel. „Sul tekib visioon, mis aina kasvab ja siis hakkab tahtma välja tulla,“ räägib ta, kuidas valmivad tema tööd. „Mõnda tööd tehes ma olen ise imestanud, et mida ma teen. Kuid ega mina ei teegi, vaid minu kaudu tehakse.“
Ülehomme, Eesti vabariigi aastapäeval on Kivihallide peres nagu väga paljudes teisteski peredes pidupäev. Nende armsal majal Nõmme mändide all lehvib sinimustvalge, pidulikule aastapäevalõunale koguneb terve suur pere, kus nüüd juba neli põlvkonda. „Muidugi me tahtsime ju oma Eestit, aga mida me teha saime, ainult mõttes toetada,“ mõtiskleb kunstnik. „Asjalood kujunesid nii, et olid õnneks need mõistusega inimesed, kes suutsid selle ka ellu viia.“
Tiiu Pikkur

HEINO KIVIHALL
Sündinud 11. juunil 1941. aastal Tallinnas
Õppinud Tartu kunstikoolis teatridekoratsiooni
Kalligraafiat õppinud Villu Tootsi kirjakunstikoolis
Töötanud 15 aastat Tallinna linnakalligraafina
Õpetab kirjakunsti Tallinna rahvaülikooli juures oma stuudios
Õpetanud ka Eesti kunstiakadeemias, Tallinna kunstikolledžis, Kankaanpää kunstikoolis Soomes jm
Osalenud paljudel näitustel
Eesti Kunstnike Liidu ja Eesti Kujundusgraafikute Liidu liige
Abikaasa Aiki
Lapsed: Tauno (51) on reklaamikunstnik, Heiko (46) finantsist, õpib EELK Usuteaduse Instituudis õigeusu teoloogiat; kaksikud tütred (41) Marja, kes on raamatukogu juhataja, ja Sirle, rahvusvahelise eksamikeskuse juht
Viis lapselast ja üks lapselapselaps