Heast haridusest

Eesti Kirikute Nõukogu (EKN) korraldas koostöös siseministeeriumiga 31. märtsil Tallinnas hariduskonverentsi „Milline on hea haridus?“, mis tõi Toompeale Teaduste Akadeemia suurde saali 129 huvilist EKNi liikmeskirikuist ning kristlike koolide töötajad.

Milline on hea haridus ja hea kasvatus kodus, lasteaias, koolis, kirikus, teatris ja ülikoolis, milline on meedia roll, nendele küsimustele otsiti konverentsil vastust. Kuigi kõik küsimused ei saanud (ühest) vastust, leidsid mitmed mõttekäigud sinepiivakesena kuulajates viljakandva pinnase, kus juurduda ja – kui Jumal lubab – kord veel head vilja kanda.

Täpsus eelkõige
Konverents algas piiskoplikus toomkirikus, kus teenisid piiskop Tiit Salumäe ja pastor loci Arho Tuhkru, kõnega astusid üles EKNi president Andres Põder ja siseministeeriumi usuasjade osakonna juhataja Ilmo Au.
Kirikust liiguti üle toomväljaku Teaduste Akadeemia majja. Kuue tunni jooksul sai kuulata kahte ettekannet (emeriitprofessor Rein Veidemannilt „Haridus kui (eesti) kultuuri funktsioon“; Tallinna Püha Johannese kooli direktorilt Liivika Simmulilt „Hea haridus ja hea kasvatus kodus“) ja elada kaasa seitsmele diskussioonile ning konverentsi korraldaja Heiki Haljasoru (Tallinna Toomkool) ja näitleja Lembit Petersoni keskustelule teemal „Hea kasvatus ja hea haridus teatris“.
Tunnustusena korraldajatele ning vestlusringide juhtidele peab toonitama kavandatud ajakavast punktuaalset kinnipidamist. Eks kella tundmine ning aja planeerimine ole üks hea kasvatuse mõõdupuu ning mõjus sümpaatselt, et haridusele pühendatud konverentsil suudeti see tagada. Konverentsi salvestamise usaldas korraldaja Tallinna Toomkooli 6. klassi õpilasele Emma Kasele.

Logotsentrilises kultuuris
„Seda, mis ühele või teisele kultuurile olemuslikult loomupärast, näeme kultuurikaanonis, olgu selleks siis kirjandusklassika, suhtumine loodusesse või uskumused ja kombed, mida õppimise ja õpetamise varal ehitatakse otsekui kirikut kivi kivi haaval,“ rääkis avaettekandes Rein Veidemann. Meenutades oma keeleteadlasest sõbra Fanny de Siversi üleskutset ehitada iseendasse pühakojana toimiv kirik, rõhutas emeriitprofessor, et igast kirikust võib saada katedraal. Kõneleja toonitas, et iga keelkond on meelkond. Eesti kultuur on eesti keele keskne ning see on logotsentriline.
„Mis on kodu, kus on kodu, kus on kodukoht?“ alustas Liivika Simmul luulereaga oma perekonnateemalist ettekannet, nimetades, et see Juhan Viidingu valus küsimus väljendab 21. sajandi tragöödiat, toob esile meie kodutuse: „Inimene eksib sinna-tänna, on väljas ja järjest enam virtuaalses reaalsuses ega leia teed koju. Ei leia teed sisemusse, sisemisse taevausku.“
Tänapäeval ei ole kristliku pere elu kerge, nentis Simmul, lisades, et see ei ole siiski võimatu. Toetudes oma mõtetes õigeusu traditsioonile ning perekäsitlusele, toonitas kõneleja vajadust „hoida esimesed asjad esimesel kohal“ – kes otsib esiti jumalariiki, sellele reastuvad kõik teisedki väärtused ning teod õigesse järjekorda. Kahjulik on segi ajada isiksus ja iseloom: „Tõeline isiksus on see, kes armastab Jumalat ja teisi inimesi, mitte see, kes armastab oma kirge.“
Teatri rollist oma pikaajalisele teatritööle tuginedes mõtteid jagades kinnitas Lembit Peterson: „Hinge saab puhastada vaid Jumal. Teater võib aga juhatada selle poole. Teater võib inimesele meelde tuletada nii pahede kui vooruste olemasolu.“

Tarkus aitab saada heaks
Kahjuks ei võimalda piiratud leheruum vahendada kõiki häid mõtteid, mis kõlasid, aga olgu alljärgnevalt antud põgus läbilõige siinkirjutaja valikul.
Küsimusele, miks õp Jaak Aus suure linnakoguduse vaimulikutööle lisaks jätkuvalt koolikaplani ametit peab, tuli vastus: „See hoiab vaimuliku meele värske. Läbi selle tead, mis mujal maailmas tehakse.“
Vaimulikust koolikaplan Triin Käpp selgitas, et Tartu luterlikus Peetris koolis nähakse kaplani rolliks ka õpilaste vanemate nõustamist: „Kodud on ju erinevad, paljud ei ole kristlikud.“ Sama kooli direktor Tarvo Siilaberg vahendas hea hariduse olemust: „See on keskkond, kus on erisused sallitud. See on demokraatlik, arvestab lapsi ja lastevanemaid. Kasvatab empaatiavõimet – oskust märgata teises inimeses iseennast.“
Liivika Simmul rääkis õpetaja olulisusest ja kinnitas, et hea kool panustab õpetaja isiksusse ja palvetab õpetaja eest. „Hea haridus kujutab endast tingimusi iga inimese sisemise potentsiaali arendamiseks. Universaalne hea haridus aitab inimesel saada heaks, sest tarkus ilma headuseta ei ole midagi väärtuslikku.“
Tallinna Vanalinna hariduskolleegiumi direktor Kersti Nigesen vaatas kooli ülesandeid ootamatust rakursist: „Tänases koolis on oluline õpetada lapsi ka pettumusi üle elama. Et elus läbi saada, on seegi oskus oluline.“

Tugev vundament
On ütlemata selge, et nii nagu inimese kasvamine algab kodust, saab tema haridustee alguse juba enne kooli. Millise harituseni ja kristliku küpsuseni inimene kord jõuab, oleneb tema alusharidusest. Tartu luterliku Peetri kooli lasteaia juhataja Külvi Tederi küsimusele, mis on alusharidus, vastati vestlusringist: see on baasoskused, mille varal laps saab igapäevaselt hakkama. See on vundament, millele ehitada kuitahes vägev hoone, kasvõi kirik.
Mis teeb haridusest kõrghariduse, vaagiti mitme kõrgkooli õppejõududest koosnevas vestlusringis. „Tuleks uuesti läbi mõelda usu ja teaduse vahekord. Tuleks teadvustada, et on midagi, mis läheb teadusest kaugemale – selleks on religioon, usk,“ mõtiskles prof Arne Hiob usuteaduse instituudist.
Metodisti kiriku kõrgkooli rektor Meeli Tankler leidis, et suur kool suretab vaimsuse, ning kiitis, et väiksemas rühmas tekib kergemini sünergia: „See on meie teoloogiliste koolide eelis. Saame rõhutada osadust.“
Vestlust juhtinud Marko Tiitus võttis mõtted kokku Sirje Endre sõnadega: „Haridus on meeleparandus.“
Liina Raudvassar