Headel tegudel on päästev jõud

Mt 25:31–46

Kirikuaasta on jõudnud lõpule. See, milleks ta on üles ehitatud, on saavutanud eesmärgi. Oleme kasvanud Kristuse õndsuslooliste tähtsündmuste ja usukasvamise teel uue alguseni. Inimese elu jõuab kord lõpule. Paljud, kellele täna, surnutepühal mõtleme, on jõudnud usust nägemisse. Usust, lootusest ja armastusest on neile jäänud igavene armastus, sest usk on saavutanud eesmärgi ja lootus on täitunud. Ainus, mis jääb igavesti, on armastus. Aga kas saame mõelda nii kõigi lahkunute kohta?
Tänases kirjakohas astub Jeesus meie ette kui viimse lõikuse Issand. Temal, kes andis kogudusele väe ja meelevalla kuulutada, ristida ja õpetada, on õigus öelda viimane sõna. Õigus hinnata ja otsustada, milline osa viljasaagist läheb «taevasalve» ja milline osa tunnistatakse raiskuläinuks. «Lõikuse Issand» on Inimese Poeg, karjane, kes lambaid eraldab, kuningas, kes valitseb, oma alamate seas tundmatuna ringi liikuv kuningas ja lõpus Jumala Poeg. Tegemist on sama isikuga eri rollides.
Paljud maailma usundid pakuvad heaolu ja õndsust. Kristluse ainulaadsus on kardinaalselt erinev. Kui kõik religioonid on oma püüdlustes suunatud alt üles, siis Jeesus Kristus on meieni jõudnud ülevalt alla. Jumal sai inimeseks ja ilmutas enda loodud inimesele olemise täiust.
Me ei saa kaasa minna tänapäeval leviva uskumusega, et pole tähtis, mida või kuidas sa usud, peaasi, et usud. Jumal on ilmutanud ennast sõnas ja sealt leiame, et ei ole teist teed kui Jeesus Kristus. Ta tuleb lõikust kokku koguma, palka makstakse tegude järgi. Selles ei ole midagi erilist, kohtumõistmine toimub ikka tegude järgi. See, mida oleme mõelnud või kavatsenud teha, ei lähe arvesse. Tehtu kõneleb meie elust.
Kohut mõistetakse kogu inimkonna üle, kõik rahvad on sel päeval aruandjad. Täna võib naerda ja pidada rumalaks ettekujutuseks usklike juttu, kuid peame arvestama, et nii nagu Piibli ennustused on siiani täitunud, ei toimu muudatust ka aegade lõpu osas. «Kõik rahvad» tähendab, et ka juudirahvas ja Kristusesse uskujad seisavad koos paganatega aruandja rollis.
Kohtumõistmisel eraldatakse lambad sikkudest, sest sikud vajasid öömajaks pisut soojemat kohta kui lambad. Sikud on «pahade» võrdkujuks seetõttu, et pühasid võrreldakse alati lambukestena.
Oluline on ette kujutada, et ühel hetkel märkame endid olemas kohtujärje paremal või vasakul pool. Kellelegi ei meeldi, et tema üle kohut mõistetakse. Jumalariigis ei toimi demokraatia, jumalariik on kuningriik. Ja kuningas ei vaidle ega palu sõna oma õiglase otsuse langetamiseks, ta lihtsalt ütleb ja nii on. Oma arvamust kuninga suhtes saame väljendada seni, kuni ta on meile koha kätte näidanud. Siis on ka kõige julgema vastuhaukuja suu kinni.
Suu on kinni seepärast, et Jeesuse ristile kirjutati: «See on juutide kuningas». Jeesuse veri ja asendussurm on Jumalale väärtuslik ohver, meie hingede lunastus. Kes selle hinnaga nalja teeb või seda tõsiselt ei võta, sellel ei jää üle mingitki võimalust armu ja halastust leida. Mõtle, kas oleksid valmis oma lapse elu päästmiseks ohverdama oma lähedase elu? Milline oleks see hind sinu jaoks, kui sa seda peaksid tegema? Jumal tegi seda minu ja sinu eest. See on tõsiasi.
Kohut mõistetakse heade tegude järgi. Otsustavaks osutub, mida kohtualused on teinud tundmatuna nende keskel elanud kuningale. Jeesus õpetas jüngreid nägema Kristust oma ligimeses. Sel moel on Ta iga päev meie kõrval. Otsustavaks ei osutu selle tõe tundmine, vaid ligimesearmastus, mis märkamatult juhib mõtet ja tegu. Kohtujärje ette tulijad ei saa võimalust kaitsekõneks.
Kohtumõistmiselt väljaloetav rõõmusõnum ei seisne mitte heade tegude tegemises, vaid eluhoiakus, millest on sündinud õiged valikud. Õiged teod on tulemus, mille põhjustab usk Jeesust järgides. Jeesus seab ennast läbi konkreetsete eluolukordade ja inimeste eriliselt kehvemate poolele. Terved ei vaja arsti, nagu ta ise ütles. Näljased, janused, kodutud, alastiolijad ehk viletsate riietega, haiged ja vangid – nendesse inimestesse hoolivas suhtumises on jumalariigi kohalejõudmise võimalus.
Need, kes saavad hukkamõistva otsuse, saavad selle heade tegude tegemata jätmise pärast. Nemadki ei teadnud, millal kohtasid vaest ja abivajajat, aga nad olid ligimese suhtes ükskõiksed.
Jeesuse jutustatud viimse kohtupäeva lugu toob meieni eluhoiaku, kus ei taotleta tegu tasule lootes, vaid panustatakse Jeesuse tundmisele ja ligimesearmastusele. Jeesuse armastuskäsk annab meile loomingulise vabaduse elada õnnelikku ja täisväärtuslikku elu. Mis edasi saab, see ongi ainult armastuse vastata. Armastus Jumala ja ligimese vastu ei hooligi muust või tasust. Pauluselegi ütles Jeesus, et sulle saab küllalt minu armust! Aamen.

Leevi Reinaru,
Lääne-Nigula koguduse õpetaja