Hea karjane annab oma elu lammaste eest

Jh 10:11–18
Antud pühakirjateksti kohta võib esile tuua kolm rõhuasetust: hea karjane sureb lammaste eest, armastab oma lambaid ja ühendab nad tervikuks. Aga enne kui me süveneme Jeesuse vahekorrale oma lammastega, peatume korraks mõistel «hea». Kreeka keeles kasutatakse siin kahte sõna: agathos, mis tähendab head kõlbelises tähenduses. Näiteks ma võin maalida pildi, mille kohta võib öelda, et see on agathos ehk hea, kuna sellel on olemas kõlbeline väärtus. Samas võib selle pildi kunstiline väärtus olla olematu, sest ma pole mingi kunstnik. Tahtes aga väljendada maali sügavat ja suurt kunstilist väärtust, nagu näiteks Michelangelo puhul, kasutatakse kreeka keeles teist sõna – kalos, mis väljendab täiusliku ilu ja headust. Just seda sõna Jeesus kasutabki, kui Ta nimetab end heaks karjaseks. Ta tahab sellega öelda, et ei ole hea üksnes moraalses tähenduses, vaid on silmapaistev, suurepärane, armas ja eeskujulik karjane igas tähenduses. Ei ole ühtegi teist karjast, keda võiks Temaga võrrelda.
Sellega annab Jeesus mõista, et on isegi suurem kui Juutide kuulsaim karjane Taavet. Vägagi pretensioonikas sõnum Jeesuse poolt. Kui siia lisada veel Tema ütlused, et Mooses on Temast kirjutanud ja enne kui Aabraham sündis, oli Tema, siis võis see tõepoolest tunduda juutidele suurushullusena. Tegelikult oli asi veel hullem, Jeesust süüdistati lausa Jumala teotuses, sest sõnademäng «mina olen hea karjane» oli religioosselt haritud juudile vägagi kindla tähendusega. Juudid teadsid, et «mina olen» kuulus Jumala tiitlite hulka, ja nad teadsid ka seda, et Iisraeli ülimaks ja parimaks karjaseks oli Jumal. Seega Jeesus, öeldes «mina olen hea karjane», ütleb tegelikult – mina olen Jumal. Meie teame, et Tal on õigus seda öelda, kuid Iisraeli usuliidrid pidasid seda jumalateotuseks.
Olles tõestanud oma isiku, jätkab Jeesus hea karjase ja lammaste vahelise suhte selgitamist. Ta annab oma elu, Ta sureb lammaste eest. Enne kui ligipääs Jumalale avaneb, enne kui sissepääs Tema lambatarasse avatakse, peab Jee­sus surema.
Pane tähele, kuidas Jeesus ütleb: «Hea karjane annab oma elu lammaste eest.» On ju selge, et kui hundid või lõvid ründavad lambaid, siis ei saa nood mitte kuidagi sundida karjast endid kaitsma. Ainuke võimalus ellujäämiseks on see, kui karjane ise vabatahtlikult riskib oma eluga või vajadusel lausa ohverdab oma elu lammaste eest. Just seda Jeesus tegigi. Ta andis oma elu vabatahtlikult, ilma sunduseta. Ta ütleb: «Keegi ei võta seda minult, vaid mina ise annan selle omal tahtel. Minul on meelevald seda anda ja minul on meelevald seda jälle võtta.» Jeesus tegi seda, Ta ohverdas oma elu meie kasuks, meie lunastuseks.
Sa võid ju nüüd mõelda, et natuke imelik on see võrdlus karjasega. Kui karjane sureb, siis mis kasu sellest lammastel on? Tõesti, kui karjane hukkub, siis on ka lammastel ots peal. Lihtsalt ei ole enam kedagi, kes neid kaitseks. Ausalt öeldes samasugune olukord tekkis ka Kristuse surma järel. Karjast löödi ja lambaid pillutati. Alles kolm päeva hiljem olukord muutus. Jeesus tõusis surnuist ja esimene asi, mida Ta tegi, oli oma jüngrite julgustamine ja kokku kogumine. Ehkki karjase surm tekitas esialgu jüngrite seas paanikat, tuli see neile siiski lõpuks kasuks, sest see oli ohvrisurm inimkonna lunastamiseks.
Vaatame nüüd, kuidas Issand võrdleb head karjast nendega, kes on palgalised ega hooli lammastest. Ta ütleb: «Kui palgaline näeb hunti tulemas, jätab ta lambad maha ja põgeneb – ja hunt kisub neid ja ajab nad laiali –, ta on ju palgaline ega hooli lammastest.» Küllap need Jee­suse sõnad tabasid religioosset ladvikut otse silmade vahele. Olid ju kirjatundjad ja preestrid endast väga heal arvamusel. Nad arvasid, et on õiged Jumala ees ja võivad seetõttu olla eeskujuks rahvale ning omavad õigust olla usujuhid. Jeesus aga ütleb neile, et nad tegelikult ei hooli rahvast, vaid teevad oma tööd üksnes tasu pärast. Nad armastavad raha rohkem kui lambaid ja ohu puhul päästavad ainult oma nahka.
Ei maksa arvata, et ainult Jeesuse-aegses Iisraelis olid palgalised vaimulikud. Ka tänapäeval võime Kristuse kirikus leida hulgaliselt neid karjaseid, kes teevad oma tööd valdavalt raha pärast. Pastori jaoks peaks siiski andmine olema tähtsam kui saamine. Kui vaimulik armastab oma kogudust, küll siis Jumal hoolitseb tasu eest. Tasub alati usaldada Jeesuse tõotust: «Aga otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!»
Kirik vajab Kristuse-sarnaseid juhte ja karjaseid, kes hoolivad ja armastavad oma lambukesi ning on valmis sellel tööl tooma ka midagi ohvriks. Kas meie armastus Tema vastu on nii tugev, et suudaksime seda teha? Küllap see ongi mõõdupuu, mille abil võime kontrollida, kui tugevalt me oma Ülemkarjast armastame.

Avo Kiir,
Iisaku koguduse õpetaja