Hea, et midagi on maailmas püsivat
/ Autor: Anna Liisa Vaher / Rubriik: Kolumn / Number: 10. august 2016 Nr 31 /
Tartu ülikooli peahoonesse astudes on alati tunne, nagu siseneks ajamasinasse: lõhn on sama, ukselingid, käsipuud ja mingi seletamatu vaim on sama. Ja midagi on ka eelnevast erinevat. Muutunud on justkui iseenda sisekaemuslik pilt oma viibimisest sellises kohas nagu ülikooli peahoone.
Omal ajal laekusin usuteaduskonna sisseastumisvestlusele peaaegu gümnaasiumipingist, nagu enamik mu kursusekaaslasi. Konkurss oli kaks inimest kohale ja meid võeti koos eelarveväliste õppuritega vastu 46. Mäletan, et istusin näost kaamena komisjoni ees ja rääkisin millestki, vist elu mõtte otsimisest. Mul oli kaks õhukest punast värvi patsi ning mu peamine soov oli sukelduda idamaisesse mõttemaailma ja filosoofiasse.
Vestlus oma tulevaste õppejõududega oli tegelikult tore ja soe ning küsimused julgustavad. Ka õppima asumise soov oli seetõttu veelgi innukam. Mõnevõrra ehmatas esimesel õpingunädalal tulvav infoküllus vanaaja kirikuloo, filosoofia, saksa ja heebrea keele ning mitmesuguste sissejuhatavate loengute näol, mis lõid pisut sassi minu lootuse vaikselt idamaistel lainetel mediteerida.
Mingi aja pärast sai selline virvarr normiks, muutudes igapäevaseks harjumuseks. Omajagu väärtuslikku vabadust võimaldas kohustuse puudumine olla konfessionaalselt määratletud, mis minusugusele hägusele poolateistile väga meeltmööda oli ja samas mingil hetkel ka silmad avas.
Kui vähegi tahta, võib Tartu ülikoolis teoloogiat õppides omandada äärmiselt avara silmaringi, sest aineid on lisaks kohustuslikele võimalik valida seinast seina ning sellest valdkonnast, mis ennast huvitab. Ma ei tea, paljudel meist oli toona oskust nõnda sügava temaatikaga päriselt haakuda.
Eks oli ka vanemaid ja kogenumaid kursusekaaslasi, kes hoomasid õpitavat hoopis teise nurga alt. Aga meie uljaspäisus ja noorus polnud siiski takistuseks, sest meil oli väga viljakas kursus, millest võrsus kolm usuteaduse doktorit, neli vaimulikku, kaks näitlejat, üks koolidirektor, üks jalgpalliguru, kõrgeid riigiametnikke ja arvukalt elukunstnikke.
Meil oli hea kursus, sest olime kõik omamoodi ja samas nii ühtemoodi algajad. Ja võitleme siiani igaüks mingil rindel kas eraldi või koos. Tuge on mulle oma õpingukaaslaste näol olnud enam kui küll ja eks see ongi kooskasvamise tulemus.
Kui ma nüüd, 11 aastat pärast lõpetamist uuesti ülikooli peahoonesse astusin, tundsin sama lõhna, libistasin pihkudega üle samade käsipuude ja tunnetasin sama vaimu nagu kunagi siis, kui mul veel kaks õhukest punast patsi oli. Istusin taas komisjoni ees, kus mu enda armsad õppejõud, samas auditooriumis, kus toona. Aga tunne polnud enam kaame ega hägune, vaid selge ja kindel. Ja vestlus oli taas tore ning soe ja küsimused julgustavad. Ka magistrantuuris õppima asumise soov seetõttu veelgi innukam.
Astusin peahoone ette ja hingasin suve – pilk kallile Jaani kirikule. Ning korraga oli kerge ja hea teadmisest, et midagi on maailmas püsivat, nagu näiteks ülikool, meie teaduskond ja Tartu seletamatu lummus.
Kuidas mul minema hakkab, ei tea. Aga tean, et uut hingamist annab iga õppimine alati. Ja kindlasti kohtume, head võitluskaaslased, mõnel õhtul pärast loenguid mõnes välikohvikus.
Anna-Liisa Vaher,
kolumnist