Haruldane leid

Viibisin juulis Ruhnus külas oma heal sõbral diakon Jaanus Torrimil. Samal ajal oli konsistooriumi arhivaar Janis Tobreluts tulnud saarele, et ära viia õpetaja Harri Reinu isiklik arhiiv. Paari päeva jooksul oli võimalus maja taga mändide all näha keerulist sorteerimistööd ja veidi ka sellest osa võtta. Mis on oluline? Mis mitte? Väga raske otsustada.
Üks kast, kuhu koondus kõik see, mis ära visata otsustati, oli minu eriline lemmik. Tegin järelnoppimist. Pilk jäi rohelisele väikesele märkmikule (10 x 15 cm), kus oli vaid üks sissekanne ja mis seetõttu oli otsustatud ära visata. Palusin seda endale.
Hiljem sügisel, õieti pärast naiste ordinatsiooni 50. aastapäeva konverentsi, mil fookuses oli Laine Villenthali elulugu, jäi kõrvu tuttav kuupäev: 16.11.1967. Sel päeval ordineeriti õpetajad Laine Villenthal ja Harri-Johannes Rein. Siis avanes mulle ka rohelise märkmiku sissekande eriline tähendus. Issanda teod on imelised!
Kätlin Liimets

Neljapäev, 16. november 1967. a.
Armas Jeesus! Kui suur on su arm mu kohta, kui imelised on sinu teod, mis sa minuga oled teinud.
Ma kummardun su ette kiites ja tänades. Mu hing ilutseb, mu süda on rõõmus, kõik mis mu sees on, laulab sinule ülistuslaulu.
Mis oleksin ma küll ilma sinuta. Kui sina, Issand, ei oleks mind mu emaihust valinud, kui sina ei oleks mind kasvatanud, mind juhatanud ja kaitsnud, siis oleksin ma hukkunud pimeduse põhjatus sügavuses, siis oleksin ma ammu juba kõige liha teed läinud ja põrmuks saanud. Kuid ma elan veel, elan, sest sina oled minuga imet teinud, mu Issand ja mu Jumal. Vaata sa oled mu põrmuni alla viinud ja sina oled mu ülendanud enese sees. Ei mitte, et ma seda millegagi ära teeninud oleksin või seda väärt oleksin, et sa mind eneses ülendad, vaid see on sinu suure armu ime. Mina ise olen vaid põrm põrmust, ma elan, sest sina elad, sest sina elad minus. Ei ole minus midagi enese oma, kõik on sinu oma ja kuulub sulle. Ja see on mu õnn ja rõõm, et ma võin teenija olla selles, mis sinule kuulub.
Sina, Issand, oled minule kõik.
Ma palun sind ikka, et sünniks minuga alati nii nagu sina tahad.
Kui imehea on seda tunda, et sinu tahtmine sünnib, et ei ole olemas minu tahet, vaid et on üksi sinu tahe, sest minu tahe, see kisub ikka patu poole, aga sinu tahe, see saadab õndsusesse ja elusse, see toob rahu rinda ja paneb südame hõiskama.
Oo Issand, sa püha ja auline! – Sinu tahte teostumist oma elus näen ma kõiges lapsepõlvest alates kuni selle aulise ja õndsaliku päevani, mis täna on.
Tänane päev, mis on suure rõõmu päev, on täis ilu ja ausära.
Olen nüüd pühitsetud sellesse pühasse ametisse, kuhu sina mind mu Issand ja mu Jumal oled kutsunud ja seadnud.
Tänu, tänu, tänu sulle Issand, et ma sinu armust võin olla see, kes ma olen.
Harri-Johannes Rein