Haridustee olulisim teos

Möödunud nädala peategelased olid NATO tippjuhtide kõrval kahtlemata abituriendid. Laupäeval algas kaks kuud kestev riigieksamite periood: lõpukirjandit kirjutas ligi 10 000 Eesti gümnaasiumi- ja kutsekoolilõpetajat.
Teemade kohta oli palju vastakaid arvamusi, neist levinuim ehk seisukoht, et tänavused pealkirjad olid mornivõitu ja noore inimese jaoks liialt tõsised. Suhtekorraldaja Janek Mäggi oli veelgi karmim, tähendades, et sel aastal olid kirjanditeemad klišeelikud ega võimaldanud noorel oma huvitavaid mõtteid väljendada.
Piiravaks asjaoluks peeti ka seda, et koos teemadega olid tänavu ette antud mõne lausega selgitavad ülesanded, mida ühe või teise pealkirja avamisel silmas pidada. Näiteks esimese teema, «Ühiskond kui noorsoo väärtuste kujundaja» lisatekstiks oli: kirjuta arutlev kirjand (600–800 sõna), milles analüüsid, mida peaks ühiskond tegema noorte väärtushinnangute kujundamisel või on see vabas ühiskonnas iga inimese isiklik küsimus. Arutle ka selle üle, mis tähendus on tänapäeval kümnel käsul ning kuidas peaksime suhtuma demokraatlikule ühiskonnale iseloomulikesse väärtustesse, nt vabadus, vastutus, solidaar­sus, sallivus jms.
Abiturientide sõnul on suunavate küsimuste põhjal kirjutamine küll lihtsam, ent sel puhul on väga raske jääda omanäoliseks ning paratamatult taastoodetakse loetud mõtteid ja väiteid.
Aeg-ajalt on mul endalgi tulnud hinnata õpilaste kodutöid, mille põhjal võiks koostada lausa klišeeaabitsa. Sestpeale olen eelistanud võimalikult vähe suunatud või vabateemasid.
Teisalt, selline teadmiste kontroll ja õpitu interpretatsioon on antud kirjandi puhul mõneti ka mõistetav. Emakeeles kirjutatud eksam on teistest riigieksamitest alati oluliselt suurema sümboolse tähendusega olnud. Küpsuskirjandiga mahasaamine näitab, et ellu on astunud uus täiskasvanud eestlane, kes mäletab oma rahva lugu ja jagab siinseid väärtusi.
Merje Talvik